things are happening

 Ma ei mäleta enam kuidas ma varem kirjutasin. Pole nii ammu mõnest oma konkreetsest kogemusest kirjutanud. Kui aus olla, siis miski ei üllata mind enam nii väga, et see eraldi postitust blogis vajaks. Olgu see siis bussis minu istme seljatuge taguv narkomaan või mul järgi käiv tuvi. Mulle veereb peale lihtsalt selline tuim "ah see toimub praegu... okei" laine ja ma liigun edasi. Kuigi kui täna mu poole üks tuvi kõndis, siis olin ma kuidagi rõõmsam. Mitte, et mul oleks halb päev olnud. Mul oli tore päev. Ma olin terve päev päris rõõmus. Lihtsalt see tuvi meelitas veel kuidagi rohkem naeratama. Kas see on imelik? Ma ei tea.

 Ma vist võtangi hamstri. Ema tundub ka päris elevil juba. Ma ei too teda ainult enne koju kui ma olen oma orava puuri uued korrused ja majakese ehitanud. Püüan end piirata. Pean veel keldrist oma hamstripuuri ka üles tooma ja valmis sättima. Alles siis tohin hamstriga koju tulla. Ma ei tea kuidas oma teistele karvastele lastele öelda, et nad saavad pisikese venna või õe. Kujutan ette, et Bonni hakkab lihtsalt seal puuri ees istuma ja vaatama kuidas pisike rattas jookseb. Oeh. 

 Tahan homme kooli helistada. Olen mõelnud tagasi minna, aga olen hirmus närvis. Kardan läbipõleda jälle ja seda, et kõik läheb jälle kuidagi eriliselt allamäge. Samas tahan, et see tehtud oleks. Tegelikult tahaks teada, mis mul üldse tehtud sai... Tulin ju aastad tagasi nii dramaatiliselt koolist ära, et ei teagi kui kaugele jõudsin. Seekord oleks vähemalt nii palju parem, et mul on mu depressioon mingi kontrolli all. E-õpe kõlab ka paremini ja tehtavamalt. Proovin homme helistada. Vaatab mis saab.

 Ma olen hakanud kuidagi eriliselt igatsema seda 60ndate Batman'i TV-show'd. Tahaks sellest pilte oma seinale. Võib-olla homme peale helistamist premeerin end mõne osa vaatamisega. Vahest isegi mökerdan omale mingi näomaski näkku. Praegu olen juba liiga väsinud. Jõudsin õhtul linnast ja tegin veel koeraga pika tiiru. Väsimus on hakanud niitma. Bonni juba magab kõrval, vahepeal üritab mind sirutades voodist maha lükata. Ugh, ma tahaks ka juba magada. 

 Käisin kangapoes mööbliriiet vaatamas. Kangadžunglis maksab meeter mööbliriiet 31 eurot. Sain kreepsu ja kõndisin otsejoones välja. Käisin kuskil kuu aega tagasi Abakhanis uudistamas ja seal maksis meeter 12 eurot. Mul on karvane tunne, et tripime emaga õigepea Abakhani tagasi ja tuleme rulliga koju. 

 Õmblesin omale pühapäeval riideid parajaks. Mul oli riiulis kast riietega, mida tuli kuidagi kas kohendada või parajaks teha. Lõpuks võtsin ette. Ma ei julge veel ainult ühe pintsakuga veel midagi teha. See on selline hästi cool 80ndate must pintsak, aga see on tagant poolt pikem ja nii ägeda lõikega. Nii lahe asi, mida mingile pidulikumale üritusele peale panna. Vintage Humana leid kahe euro päevalt. Ma pean veel emaga konsulteerima, sest ma ei ta kui palju ja mida ma harutama peaksin. Mõtlesin vahepeal voodri ka ära vahetada, aga see pole iseenesest vajalik. Eks paistab. 

 Meil tehti vann korda. Kulus vähem kui 2 tundi ja kasutada ei tohtinud ainult 24h. Ma olen nii rõõmus. Me kõik olime rõõmsad. Vannituba on nüüd ekstra valge. Ma olen nii rahul. Lagi sai ka enamvähem ära pandud. Valgustitega on veel veits jamamist. Ma olen nii rahul kui asjad liiguvad. Oleks veel rohkem rahul kui see asi ainult kiiremini toimiks. 

 Ma lähen nüüd magama. Head ööd.

 Thank you, come again.