Äratus oli karm. Rohkem sellest edasi ei räägiks. Kooli jäin kergelt 10 minutit hiljaks, sest mökutasin kaua. Seega jooksuga kooli poole ja kenasti tundi. Tunnis tegin tunnika (ja see lause tundub natuke naljakas). Vene keele tunnis tuli juba uni ja kui ma end kokku üritasin võtta, et tunnis ilusti lõpuni ära olla, siis pööras õpetaja mulle kenasti tähelepanu. How sweet. Unega puutusin kokku veel kahes tunnis. Seega, kõik on nii nagu ma seda eile siin rääkisin. Pärast esmaspäeva läheb asi hullemaks.
Tänane kehalise tund oli naljakas. Lihased olid eelmisest tunnist piisavalt valusad, et igasugune treppide nägeminegi pikali sundis kukkuma ja siis oli kenasti kiirenduste jooksmine. Ilmselt poole kiirenduse pealt hakkas mulle tunduma, et ma olen superman ja kui ma üritasin nii lendu tõusta, siis lõpetasin ma sellega, et ma kündsin oma puusaga võimla põrandat. Jällegi: how sweet. Tunni sain ilusti lõpuni teha. Peale tunde hakkasin oma vigastusi hindama ja opa.. Ma näen oma liha. Kaunis. Lisaks sellele on mu küünarnukk traumeeritud ja mõlemad põlved muutuvad nüüd ilmselt ajapikku üha sinisemaks. Aga mina sain vähemalt nii palju targemaks, et minust lähitulevikus siiski superkangelast ei saa. Jällegi üks asi, mille ma oma nimekirjast maha saan kriipsutada.
Kui ma kuidagi koju jõudsin longatud, siis tegin endale vaevarikkalt ühe minieine ja keerasin magama ära. Ärkamine oli jällegi suhteliselt traumeeriv. Ei soovi sellest siin igaksjuhuks rääkida. :D
Homme lonkan ka ilusti kooli poole ja üritan mitte lendu tõusta. Või noh, üritada.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar