pettunud, solvunud, palvikus.

ja siin on üks armas oravake.

 Ilmselt ei langeta ma oma otsuseid just kuigi targalt, sest nüüd istun ma tõusva palavikuga kodus ja 2 kõige raskemat asja maailmas on kõndimine ja neelamine. Kõndimine, sest pilt lendab eest lihtsalt ära, kõrvad lööb lukku jne. Neelamine, sest mul on kurgus mädanik. Ema ristis mu haiguse mädaseks angiiniks. Võimas. Juba jõudsin ma arvata, et sel aastal minuga sellist asja ei juhtu. Tundub, et oli väike valearvestus.
 Öösel tõusis palavik ilmselt 39 kraadini. Magada oli peaaegu võimatu, aga midagi teha oli veelgi võimatum. Ja nii palju kui ma maganud olin, olevat ma midagi soninud. Äge.
 Kuna paar korrust all pool elab üks liiga abivalmis sensitiiv, siis loodan ma lihtsalt, et ema palved mind mitte puudutada tasuvad ära. Oleks tore. :)
 Pettumine ja solvumine? Päris äge on ju püsida meeles tänu telefonimeeldetuletusele või millegile sellisele. Tase. Muidugi olen solvunud. Ahjah, ja kui lõpuks tuju tuleb, siis võiks ju endast märku anda. Tänud.
 Koolis on ka ikka äraütlemata sitt seis, mida ma nüüd likvideerima minema pidin, aga tundub, et kõik ei lähe nii plaanipäraselt kui ma tahtsin. Jälle.
 Nüüd suren ma ilmselt natuke veel ja kui palavik kuskil 40ne kraadi juurde tiirlema läheb, siis külastan ma ehk veel isegi haiglat. Itsand kui vahvaaaa! Soovigem mulle edu. Ehk näen homme juba mõnd arsti. Ja kui keegi mind põetama tahab tulla, siis pange mingid maskid ette. :)
 Elu imeb ja aitäh lugemast.
 Thank you, come again!