You may say I'm a dreamer, but I'm not the only one.

 Well, öösel kuskil kella nelja paiku oli mul taaskohtumine oma õhtusöögiga. Magada ma ka ei saanud normaalselt (aitäh sulle selle eest jah).  Hommikul kusjuures tahtsin sellest hoolimata kooli minna, aga mida rohkem ma toimetasin, seda jubedam oli. Jäin koju. Hiljem muutus enesetunne nii palju, et otsustasin siiski linna minna. Meil õnnestus semuga vist kolmest bussist maha jääda. Ma tean, ma olin ka väga vaimustuses. Well, kooli lahtiste uste päevale jõudsime kuidagi küll. Väga hilja. Like 2 tundi hiljem? Hästi. Vähemalt nägime demotunni ära. Hea seegi right? Sealne humanitaar suund pani mu südame kiiremini põksuma. Loovkirjutamine... Nam.
 Edasi liikusime Kristiinesse. Ma olin laip. Täielik laip. Ma ei jaksanud absoluutselt mööda poode ringi mütata. Tegin Terranovas ligi 50 tiiru, sest ma ei saanud kuhugi istuda ja seista oleks olnud imelik ja tappev. Müüjad vaatasid mind sellise pilguga nagu ma otsiks pommile mingit head kohta. Tundsin end ohtlikuna küll jah.
 New Yorkeris läks mul hästi. Sain ühe särgi. Ilusa särgi. Alati kiidan.
 Istusin jälle mingi 15 minutit kuskil ja ootasin sõbrantsi. Kusjuures see polnud absoluutselt selline poodlemine, mida ootaks, kui sõbrannad linna lasta. See oli kuidagi... awkward. Ma rääkisin palju, ma olin väga palju kordi kloun ja kõik oli niiiiii kuradi awkward. Üldse tuli selline tunne, et minusugust lolli polegi kuskil mujal olemas. Praegu on küll väga forever alone tunne. Kõik, kellele ma helistada püüan, ignovad ja siis ma istun siin ja üritan olla. Tore. Väga tore on. Ma ka ei viitsi enam. Nii kuradi kõrini on. Ja jälle hakkan ma vinguma. Lõpetan selle parem siin ja jätkan ühes paljudest vingumise kaustikutest.
 Thank you, come again.