that awkward moment when people are singing you 'happy birthday' and you don't know where to look...

just ärganud sünnipäevalaps

 Ja nii saingi ma 16. Kõik algas juba südaööl, kui emal oli vaja olla kõige esimene õnnitleja, siis tuli veel isa õnnitlus ja sinna järgi veel Robini oma. Järgmised õnnitlused sain koolis. Esimese tunni algul oli juba üks armas kalliralli. Tuli küll natuke sünnipäeva tuju. Kusjuures ma niiiiii üritasin endale tuju tekitada. Pettis inimesed ära küll. Arvati, et ma olen elevil jne. Nagu ma ütlesin - pettis ära.
 Terve päev sain ma õnnitlusi (no poleks arvanud). Sain ühe ilusa kaardi (aitäh Jannu), ühe väikse Daimi šokolaadi (nom!) ja siis laulis õpetaja Taavi Esko mulle keset koridori sünnipäeva laulu. Tjah. See oli alles sündmus. Siis lauldi mulle veel matemaatika tunni ajal, siis oli mul ka väga awkward olla, siis jagasin komme ja kõik oli jälle nagu pooleldi okei. Käisin mööda klassi ringi ja korrutasin "2, 2..." (viidates siis sellele mitu kommi võib võtta). Naljakas.
 Kui koolipäev läbi oli, siis selle asemel, et jooksuga koju minna, jäin ma veel kooli. Istusin osa kaheksandast tunnist koos Robiniga. Koju nagu peaaegu üldse ei tahtnud minna. Kartsin natuke, et see ilus armas suur roosa mull, mis mul õnnestus päeva jooksul tekitada, läheb katki, kui ma koju jõuan. Nojah, koju jõudes olid kõik kohad šokolaadikoogi lõhna täis. Esimese asjana ütlesin: "Kui mulle just suur šokolaadikook külla ei tulnud, siis on emme kodus ja tegi mulle kooki." Tjah, ema oli varakult koju tulnud ja teinud mulle mu lemmik kooki. Nii ma siis sõin seda ja muljetasin päevast. Armas.
 Mingi hetk tuli mulle jube uni nii, et pidasin targemaks magama minna. Siis aeti mind sõnumite ja telefonikõnedega üles. Nummi.
 Homme lähen linna mingeid pilte viisa jaoks muretsema. See teade piltide vajalikkusest tuli ikka küll väga viimasel minutil, aga läks õnneks, et saan nii ära vingerdada ja neid tegema minna. Nii et homme on mul ainult 3 tundi. Ei saaks vist rohkem rahul ollagi.
 Lihtsalt mainin, et ma olen kehalise õpetaja peale momendil üpriski vihane. Ta palub mul teha kirjalikud tööd, ma kirjutan neid tunde (käsitsi!), kui ma tahan need talle üle anda, siis naerab ta mulle näkku ja nüüd lõpuks ei arvestanudki neid. Sellest me veel räägime temaga, sest välja suusatama või jooksma või midagi sellist ei saa ma tegema minna veel paar nädalat, kuni oht uuesti haigestuda on täiesti lännu.
 Ma lähen teen nüüd asju.
 Thank you, come again. :)