Teisipäeval seiklesin linnas. Sain asjad pmts tunniga aetud, nii et seadsin end sisse ühes raamatupoes. Lugesin seal Diana Leesalu raamatut "Mängult on päriselt". Jõudsin päris palju loetud paari tunniga. Kindlalt tahan edasi lugeda. Come on, kool pandi põlema juba! Ilmselt lähen homme raamatukogust läbi.
Kui ma sel õhtul koju jõudsin, siis olin suht laip. Kell kuus ma langesin. Paar äratust tuli keset ööd telefonikõnede näol. Nii enne kahtteist, siis kell 1 ja siis pool 3. Jah, mul on kõik meeles! Mul oli lõbus öö ühesõnaga.
Hommikul oli äratus kell kolmveerand 8, sest ma teadsin, et ma hakkan seda äratust lihtsalt edasi lükkama. Kella kaheksaks olin voodist välja veerenud. Hästi läks. Iseenesest oli päris tavaline hommik. Kella kümneks pidin koolis olema. Well... ma jõudsin tund aega hiljem. Naljakas on see, et peale 14 tundi kestnud uinakut, jäin ma veel nii pooleks tunniks magama. Keset söömist. Mis mul viga on? :):):)
Teel kooli toimus üks jõhker sõnumite saatmine ja saamine. Järsku ütles üks sõnumitest, et ma sain eksami viie. Lugesin sõnumit mitu korda üle ja siis järgnes üks kuramuse pikk kooli poole tantsimine. Jumal tänatud, et keegi ei näinud. See oli jõhker tantsulka.
Kooli päriselt sisse jõudes tormasin matemaatika klassi poole, sest seal pidi eesti keele õpetaja parasjagu eksamitöödega olema. Sain paar imelikku sa-jäid-kooli-veits-hiljaks-pilku ja tormasin oma eksamitööd uurima. Kirjand. 38 punkti 40-st. See väärib kallistust. Ma ei mäletagi, et ma mõne nii hea kirjandi oleks kirjutanud. Kõige värskemalt on meeles üks kirjand, millele mul õnnestus saada 36 punkti, aga 38?!?!?! Ülivinge. Väga rahul. Kuigi jah, mõned vead olid küll ikka väga totukad. Küll ma õpin. :) Ahjah, hiljem tuli veel üks õpetajatest minuga rääkima ja ma sain teada, et mu kirjand oli olnud kahe klassi peale paremuselt teine. Not bad. Ja siis veel hakatakse ootama minult mu omaloomingulisi jutukesi, mida konkurssitele saata. Tegin siit järelduse, et pean õppima kirjutama lühijutte. Siiani on kõik olnud puhtalt materjal raamatu jaoks. Jällegi, küll ma õpin, küll ma kirjutan.
Matemaatika konsultatsioon oli rahulik. Inimesed valgusid kuidagi väga äkki laiali. Ja siis järsku sai ühel hetkel lastešampust juua. Ilmselgelt oli tegemist matemaatika konsultatsiooniga... jajah. Ma olin koolis ikka päris õhtuni välja. Seni kuni koristajad meid välja peksid pmts. Koju jõudsin kella poole viie paiku kui mitte hiljem. Arenesin natuke küll. Pole viga. Võinoh, natuke on. Eksam teeb ikka kergelt närviliseks. Tundub minu jaoks raske olevat. Ja ausõna, ma ei vihka midagi rohkem kui seda, et keegi ütleb asja kohta, millest ma absoluutselt aru ei saa, et see on lihtne. "Kuidas sa siis seda ei oska? See on ju nii lihtne!" Ma vihkan seda! Täiesti vihkan seda! Mina olen arvamusel, et iga inimene on milleski andekas. Nagu tõsiselt andekas ja kõiges pole lihtsalt võimalik iseenesest parim olla. Mina kirjutan. Mulle meeldib see ja ma oskan seda. Matemaatika ja kõik matemaatiline? Ei. Oh ei. Mkmkmkm. See pole minu rida. Samas võib see olla ka vale mõtlemine. Samas on see kõik lihtsalt ka nii, et minuni ei jõuagi teatud asjad. Ükskõik kui kaua või kuidas ma ka ei tuubiks. Mõned asjad lihtsalt pole nii mõeldud (?). Mulle meeldiks lihtsalt oma rida ajada ilma stressi tekitavate teguriteta. See oleks super.
Homme jälle matemaatikamaratonile!
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar