Kärol lõpetas meil põhikooli

vabandage fotograafi, meie ilu ajas käed värisema

kiiiiiisu

tegime väikse perepildi ka

 Lõpetamise päeva hommik oli kohutav. Jube sebimine käis. Tagantjärele mõtlen, et oleksin pidnud ilmselt juba enne kella üheksat tõusma. Agajah, kuidagi pooljooksuga ma kooli jõudsin. Andsin kuhugi raamatusse allkirja ja siis jäi veel nii palju aega üle, et jõudsin semule meigi ära teha. Siis algas see kolekole närvitsemine ja ootamine kuna me aulasse saaksime minna. Seisime kõik reas ja järsku tuleb mingi onkel ja hakkab oma kalli kaameraga vehkima ja tähtsat nägu tegema. Siis kuulutati, et tema on meie fotograaf. Ha-ha. Ootan ausaltöeldes päris huviga kohe neid pilte.
 Niisiis, aktus kestis 100 aastat. Niiiiiii palav oli ja kui ma teadsin, et mina pean sinna ette minema, siis ega ei olnud kuidagipidi parem tunne. Tahtsin ruttu ära käia ja tagasi istuma saada. Well, sain asjad kätte ja läksin kiiruga tagasi üles lavale. Muide, kaheksandikud tegid head tööd. Tublid poisid, ükski tüdruk ei kukkunud tänu teile treppidest alla. Well done! Meie lavaline liikumine, kohtade vahetamine ja kõik läks meie real täiesti pekki. Kohad olid vahetuses. Näpud risti, et keegi peale meie endi seda tähele ei pand. No ma mõtlen lapsevanematest. Aktus oli minu jaoks tegelikult naljakas, sest kohe, kui me saime esimesest reast lavalt ära, tahapoole kolmandasse ritta, siis hakati juba kildu viskama ja lollitama. Ülimalt lõbus oli tegelikult. Koolivalss polnud kunagi nii naljakas olnud. Tore oli tegelikult.
 Meie ühislaul. Las ma lihtsalt naeran siinkohal. :D
 Peale aktust tormasid kõik õue pildistama. Ma sain niiiiiii palju lilli. Nende hoidmisest jäi käsi päris valusaks, nõrgaks ja suhteliselt kasutuks. Jällegi sättis fotograaf meid igatepidi istuma ja vahepauside ajal sain ma jälle kontsadel joosta ja otsida õpetajaid, kellele lilli anda. Siis püüti jälle mind kinni ja õnnitleti ja oldi nummid. Aga tegelikult on mul kohutavalt hea meel, et ma lõpetasin. Paljudel on sellest raske aru saada, aga see oli mulle väga tähtis. Terve aktuse aja hoidsin ma nii hästi kui oskasin pisaraid tagasi. Rõõmupisaraid. Meeletult hea meel on, et see üks osa on nüüd läbi. See on kohati uskumatu. Uskumatult hea, sest ühel hetkel sel kooliaastal ma tõesti arvasin, et ma ei suuda seda. Kõik oli minu jaoks lihtsalt prügi. Seejuures ka ma ise. Ma mõtlesin endast kui prügist. Prahist, mis lendab ühest nurgast teise ja pole millekski piisav ja veelvähem võiks midagi ise saavutada. Nüüd on mulle saavutusi kogunenud ja mul on selle üle väga hea meel. 'Kohe-tulevad-rõõmupisarad-' hea meel. Ja ma tahan tänada kõiki, kes tulid ka mulle lilli tooma ja mind õnnitlema. Mul oli teid kõiki nii hea meel näha. Te muutsite mulle niigi tähtsa päeva veelgi tähtsamaks. Aitäh teile!
 Kooliesine valgus kuidagi nii äkki tühjaks. Juba läksimegi ka meie ära. Edasi toimus meil väike perekondlik istumine mu tädi juures. Keegi, keda ma väga oleks sinna tahtnud ei olnud kahjuks seal. Kuidagi sain hakkama. Mingi aja pärast läksin jooksuga poodi, et midagi söödavat lõpukale kaasa osta, sest ma olen alati see imelik kiitsakas näljane tšikk. Juhtusin poes kokku ühe klassiõega, kes ütles, et seal hakatakse ka grillima. Sel hetkel hakkas lendama vikerkaari ja tähekesi ningi minu ilanäärmed hakkasid usinasti tööle. Valisin välja oma lemmik grillliha, maksin ja hakkasin kodu poole tagasi minema. Pakkisin pool elamist kaasa ja jäin ootama, et mulle järgi tullakse. Kui ma lõpuks juba sihtpunkti kohale jõudsin, siis algas selline õudus nagu telgi kokku panemine. Meil oli jõhkralt suur telk. Nagu kahetoaline ja keskel oli selline koridori moodi asi. Loomulikult oleks olnud võimalik ka sinna kedagi magama panna. Mõnus telk oli. Kui see kokku sai klohmitud, siis oli küll jube uhke tunne. Pidu kui selline oli tore. Väga palju huvitavaid asju toimus, millel ma pikemalt ei peatukski ja arvan, et ei peakski, aga ütleme nii, et tõesti oli väga viis koosviibimine. Hommikul jõudsin koju suhteliselt läbiklohmitud enesetundega, aga positiivne on see, et ma üldse kuidagi koju jõudsin right? Vanematel oli hea meel oma põhikoolilõpetajat jälle näha.
 Täna oli ka päev. Suhteliselt sündmustevaene. Maadlesin endaga. Võinoh, oma mõtetega. Jälle. Need ei olnud need ennasthävitavad mõtted, vaid 'what-now' mõtted. Ma tean, mida ma teha tahan, aga miski ei ole nii nagu... ma tahaks(?). See ei kõla loogiliselt. Minu jaoks on mu ees täielik tupik ja ma tõesti ei kujuta ette kuidas ma siit edasi lähen. Selle leiutamiseks pole ka just palju aega antud. Loodetavasti läheb kõik lihtsalt lõppkokkuvõttes nii nagu ma tahan. Kõik jõuab kasvõi mingi varjundini sellest, mida ma tahtsin. Kui keegi nüüd mõistab, mida ma sellega öelda tahan...
 Homme lähen vist kella kümneks ikka meie armsasse kooli sisseastumiskatsetele. Kohati on need katsed küll natuke naljanumber. Tundub, et neid tehaksegi puhtalt nalja pärast, agano, lähen kohale. Vaatab, mis saab.
 Teisipäeval saan Jannuga jälle kokku. Lööme klaasid kokku ja tähistame suve algust ja jätame seljataha selle nõmeduse, mis koolis on nüüd möödnunud aastatel või aastal toimunud. Can't wait.
 Kolmapäeval lähen Robini lõpetamisele jaaaa siis millalgi peale seda lähen ilmselt ka Kaberneeme mingiks ajaks. Peaksin ilmselt veel kiirelt enne seda linnast läbi käima ja siis olen täiesti mineja. Jällegi: Can't wait.
 Thank you, come again.