"Mis kuradi asi see veel oli?!?!"

käisin külas kunagi

Hommik oli mingil hetkel täiesti kaootiline. Asjad olid kadunud ja täiesti segamini igal pool laiali (midagi uut või?). Robin sadas kuskil kella kaheksa aeg sisse ja jäi siia magama. Mina jooksin kodunt välja nii kella üheksa aeg.
 Kooli jõudes läksin pmts kohe aulasse. Mulle oli koht kinni pandud, mis oli igati positiivne. Üritasin siis harjuda mõttega matemaatika eksamist. Ehk siis mõttega selle aine eksamist, mida ma tegelikult väga ei oska. Harjumine võttis aega seni, kuni leht eksamiülesannetega mu ette maandus. Selleks ajaks oli tekkinud juba selline let's-do-this-shit tunne. Kui aus olla, siis ma lihtsalt tahtsin selle kuidagi nii ära teha, et ma päris läbi ei kuku ja, et see oleks tehtud. Pmts sama teema nagu kõikvõimalike jooksudegagi kehalises on alati olnud. Mul pole mingid plaani kellestki midagi paremini teha, ma tahan selle asjaga lihtsalt ühelepoole saada. Well, eksamiga sain ühelepoole. Esimesed sõnad peale aulast väljumist olid: "Mis kuradi asi see veel oli?!?!" Laps oli küll segaduses, kuid laps sai hakkama. Laps sai nii hästi hakkama, et ei kukkunud läbi. See oligi üks põhieesmärkidest. Naljakas oli see, et mul jäi 2 punkti neljast puudu. Ma peksan ja piitsutan ennast ning mu vanemad ilmselt pekstavad ja piitsutavad mind ka selle kahe punkti pärast veel kaua. See oli ju kõigest kuradi 2 punkti?!
 Kui koju jõudsin, oli Robin veel siin. Sai temaga üle pika aja lihtsalt ninnunännutatud. Kui ta ära läks, siis jäin ma tudule ära ka. Päris kaua magasin. Üle kuue tunni. Kuskil tund aega tagasi ärkasin. Matemaatika kurnas ilmselt täiesti ära. Võinoh, sellega kaasnevad pinged. No nii hea meel on, et see lõpuks tehtud sai! Ahjah, peale eksamit helistas mulle üks semu, kes oli varem lõpetanud. Küsis, et kuidas ma arvan, et mul läks. Rääkisin oma ebakindlustest ja ülesannetest, mis minu jaoks eriti loogikat ei omanud ja üleüldiselt sellest, kuidas ma teadsin, et midagi väga ilusat ja säravat sealt ei kuku. Tema seepeale: "Tead, ma hakkasin vahepeal täitsa naerma, sest see kõik oli nii lihtne!" Ma pole kunagi tahtnud rohkem kellelgi nägu sisse lüüa, kui ma sel momendil tema oma tahtsin. Mul oli tunne, et mulle hõõruti mu rumalust näkku nii nagu pestakse eriti sitast akent. Vastik tunne ja jõhker viha. Kõne lõppes sellega, et 'sorri ma pean nüüd minema seina maha peksma, aga tore, et helistasid'. Olen siiani ülimalt vihane.
 Öösel istun ilmselt üleval, sest ma magasin juba nii kaua. Teen miskit oma küüntega või kirjutan. Küll ma leiutan. Laupäeval vean end ehk õue, kui ilus ilm on (ilusa ilma all pean silmas selget taevast, kuuma päikest ja võimalusi päevituda) või siis tegelen juba natuke inglise keelega. Viimase eksami oleks ikka ilus teha viie peale.
 Thank you, come again.