Kallile naabrimehele!

 Kulla-kallis naabrimees, mitu korda olen mina hakanud hommikul oma põrandasse naelu taguma? Null. Miks kuradi põhjusel arvasid sina, hea naabrionu alt korruselt, et on hea idee oma lakke haamriga naelu peksta justnimelt hommikul? Ja üleülde, mis sodi sa sinna lakke kinnitada tahad nende naeltega? Kui selline asi peakski veel korduma, siis ole vähemalt nii hea, et sa lööd need naelad ilusti sirgelt ja selgelt lakke, et sa ei peaks neid enam sealt kriuksutades välja tõmbama, sest see oli õudus. Mu unenägu, kus ma nägin kassipoegi sai tänu sellele klopsimisele rikutud. Mulle meeldis see uni ja ma hoian end tagasi, et ma sulle halvasti ei ütleks, naabrionu, aga sellegi poolest: "Fuck you."

 Naabriplika ülevalt korruselt, kes ei peksa millegagi hommikuti oma põrandat.

mis toimps?

 Sündmus, mille ma ära mainima peaksin, oli Triinu sünnipäeva istumine. Tegemist oli mõnusalt koduse istumisega, mis sisaldas rohkelt nalja ja naeru ja köögis vaaritamist. Lisaks sellega oli hea sõbrannadega maha istuda ja end magama rääkida. Kind of hea oli ka teada, et ma polnud ainus, kes oli emotsionaalselt hullumas puhtalt sellepärast, et kõik on kuhugi ära kadunud. Selliseid üksteise surnuks rääkimisi peab rohkem olema.
 Niisiis. Teisipäev on ka mainimist väärt. Käisin arsti juures ja minuga on nüüd vist kõik okei. Tunnen end igatahes hulga paremini. Tore oli veel arstilt ka kinnitust saada. :)
Teisipäeval sain veel paar tundi veeta koos kiisuga. Kui ma pean veel mainima, et need paar tundigi olid mulle väga armsad, siis.. ma juba mainisin seda niiet vahet pole. Kui kiisu ära pidi minema, siis hakkasin elueest šoppama. Lõpuks olin ma meeletult väsinud, näljane ja täiesti valmis koju minema. Tjah, ja siis jäi buss enamvähem 20 minutit hiljaks ja oli Kunstiakadeemia juurde saabudes pilgeni täis. Peale sellist šopingut, mis mul oli, oli viimane asi, mida ma teha tahtsin, bussis tund aega püsti seismine. Seega minu reaktsioon oli: "Fuck this, I'll wait some more." Ootama seadsin end Kaubamaja meeste- ja naistemaailma vahele jäävatele tugitoolidele. Sõin seal oma pitsalootsikuid ja vaatasin paljaid meesmannekeene, kelle kaelas rippusid sildid "SAH!" ja "LAH!". Olukord oli piisavalt ebamugav ja mitte ainult minu jaoks. Inimesed, kes minust möödusid  jäid mind mingil põhjusel veidralt põrnitsema. Ja siis tuli sinna Ryan Gosling. Muu maailm oli läinud ja mul tekkisid hingamisraskused. JA SIIS tuli välja, et tegemist on ilmselt psühhopaadiga, sest ta põrnitses inimesi õela pilguga ja pobises midagi omaette. Pool tundi hirmu ja imetlust härra Goslingu teisiku kõrval istudes ja juba seadsingi ma end bussi peale, millele ma seekord ka peale mahtusin. Miski polnud parem kui sel õhtul koju jõudmine.
 Tänase saatsin ma mööda mõeldes sellest kui tore asi on psühholoogia. Amen! :)
 Thank you, come again.

Reasons unknown.

 Miski on nagu peaaegu tuksis. Mu emotsioonid on veidrad. Peaaegu täiesti ülekeevad. Mu ühest kümneni liikuva emotsioonide skaala neutraalne osa on nii kolmest kaheksani - siis ma ei nuta või ei hüple nagu hullumeelne... või ei taha kedagi ära tappa. Nendest piiridest väljas olles... mind juhivadki siis enamvähem mu emotsioonid. See pole ilmtingimata parim asi... Muidugi olen ma meister oma emotsioone varjama. Ma saan neid päris pikalt vaka all hoida ja siis õhtul enne magama minekut näiteks nutma pursata. Pole kindel kas ka see on kõige tervislikum variant. Aga kuidas siis üldse emotsioone välja elada? Nojah, kõik loovtegevused... Aga kui mitte midagi teha ei taha... või ei oska, ei jaksa? Kui olla sellises abitus seisus? Mis siis? Hoida need emotsioonid kuni mingi hetkeni endas või lasta oma veevärk kohe valla?
 Täna tegelesin siis oma emotsioonide ja horoskoobi tõlkimisega. Selle kõrvalt õnnestus mul ka koeraga mängida ja olla oma oravale hea ema. Minu jaoks on veel teisipäev ja see jätkub "How-To" tegemisega, sest mu küüned peavad homseks inimlikud välja nägema. Peavad! Mind lastakse inimeste sekka, seega ma lihtsalt pean inimese moodi välja nägema. Jätan järgmiseks ööpäevaks hüvasti oma lohvakate dressipükstega, mis on ISSAND JUMAL KUI MUGAVAD!, ja otsin välja oma kitsad teksad. Ahjah, tegemist on Triinu sünnipäeva istumisega. Kõik toimub ilmselt enamvähem samamoodi, kui eelmine aasta. Küpsetame midagi ja vestleme. Seekord tahaks loota, et elekter jääb alles... Tulles sujuvalt tagasi dressipükste juurde... Tjah, kuna tegemist on nii koduse seltskonnaga, siis ilmselt ilmuvad mu jalga õhtukäigus ka need lohvakad dressipüksid. And I'll regret nothing!
 Ma arvan, et ma tõmbangi sellega otsad kokku. Küünte "How-To"d võib näha kas siis homme kui ma ärganud olen ja otsustan selle ette võtta või siis veel täna. Tahaks loota, et ma jaksan selle veel täna ära teha. :)
 Thank you, come again.

"There is no losing - only delayed victory."

Imestasin täna, et mu juuksed on jõhkralt kasvanud ja ma pole siia endast ammu mingit pilti lisanud. Pildil on enamvähem 2 ühes. Peaks kaameraga ka mingi päev pildistama hakkama. Veebika kvaliteet pole ju teadupärast just kõige parem.
 Bonniga mängisin täna jõhkralt palju. Meil olid muidugi pikad vestlused ka vahepeal, kui ta millegagi rahul polnud. Selline probleem tekkis nt siis, kui ta oli mind väikse diivani pealt maha nüginud ja ma kolisin oma asjadega teisele diivanile. Kui kaisupall kaissu ei saa, siis on probleem. Öösiti ei ole. Öösiti on nüüd juba täitsa okei. Tal on isegi üksinda kodus juba päris okei olla. Enam ei peksta mind kell 6 hommikul teise tuppa magama. Nüüd on kõik juba täitsa tore ja normaalne. Meil on tegelikult väga tore ja armas koer.
 Mõtlesin, et teen veel täna öösel oma küüned ka korda. Lõpuks ometi! Kuna mul on hetkel peal sädelev lakk, siis pole ma viitsinud hakata fooliumi ja värkidega jändama, aga täna võtan selle raske katsumuse ette ja teen selle "How-To" mingis mahuski ära.
 Thank you, come again.

Vsjo normalnja.

 Nii palju kui ma ka tahaks, ei oska ma täpselt seletada, mis minuga viimastel päevadel toimunud on. Kui arstid avastavad sinust midagi, mis seal olema ei peaks (või on kahtlane) ja näitavad ja seletavad seda ka sulle, siis jookseb mingil hetkel igasugune mõistus kokku ja platsi tuleb täielik ja puhas hirm. Niisiis olingi ma kolmapäeval hommikust kuni hilise lõunani haiglas. Mind uuriti ja torgiti, seni kuni ma narkoosi all olin, seega pole mul tegelikult eriti õrna aimugi, mis minuga tehti... Mul on ja oli nii hea meel, et Robin seal koos minuga oli. Hirm kui selline andis natukenegi järele ja olemine muutus kergemaks. Selle eest ei jõua ma vist teda kunagi ära tänada.
 Praegu olen enamvähem korras. Enam pole väga olnud selliseid kohutava enesetunde torme. Vahepeal muidugi miskit kuskil tuikab valust, aga see kestab umbes minut või 2. Kannatamatult ootame nüüd järgmist arstil käiku, mis peaks olema umbes kahe nädala pärast. Siis saame me alles targemaks. Üritan seni hakkama saada, asju teha ja olla nii aktiivne kui olemine võimaldab.
 Lõbusaid jutte narkoosist. Kui ma kolmapäeval haiglasse läksin, siis ei tohtinud ma eelnevalt süüa ega juua. Ärkasin ma kella kuue aeg ja protseduure hakati teostama kella kümne aeg. Terve see aeg olin ma näljas. Kui ma lõpuks kella kahe aeg ärkasin, siis olin ma uimane, valutav ja näljane. Kuna kiisut ka minu juurde siis veel ei lastud, olin ma selle võrra rohkem hirmul ka. Mingil hetkel tabas mind paranoia, et mu kott on ka sisse vehitud, aga selle leidsin ma lõpuks üles enda kõrvalt... Igatahes, sööma sain ma lõpuks poole nelja aeg ja esimene söök, mida ma nägin oli jogurt - see oli mu voodi kõrvale pandud. Sellest päevast peale olen ma olnud täielik jogurtisõltlane. Päevas läheb liiter jogurtit. Või isegi rohkem... Ma hirmutan sellega isegi ennast.
 Ma ei viitsi rohkem kirjutada. Lihtsalt teadke, et olen elus ja nii palju kui ma praegu tean, siis veel pikaks ajaks.
 Thank you, come again.

Not so awesome anymore.

 Hommikul saatsin kiisu bussile. See oli juba võrdlemisi kurb algus päevale. Kõige ebareaalsem asi on see, et kui ta siin on, siis on mul kuramuse hea enesetunne. Nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Mu enesetunne ei sunni mind mööda põrandaid roomama ja seeläbi on mul tuju hea ja ma olen emotsionaalselt stabiilne. Nagu ma mainisin, läks Robin hommikul ära. Peale seda tegin Bonniga õues ühe suurema ringi ja naasin koju. Umbes poole tunni pärast jõudis minuni uni, seega vajusin mõnusasti tekkide ja patjade vahele tuttu.
 Ärgates polnud mul ka üldse kõige halvem enesetunne. Keerasin endale väikese eine kokku ja mugisin ära. Korrastasin homseks arsti juurde minekuks asju ja hakkasin vaimu valmis seadma. Ma olen närvis. Ma olen täiesti hirmul. Ja see pole see 'issand-jumal-ma-lasen-püksi'-hirm. See on 'ma-nutan-end-täna-öösel-magama'-hirm. Ärge küsige. Mu emotsioonid on lihtsalt igal pool. Kõik lähevad homme tööle nagu tavaliseltki, aga mul on tunne, et ma lähen oma surmaotsust vastu võtma. Umbes midagi nii. Mul on nii, nii, niiiiiiii hea meel, et Robin minuga tuleb. Ma ei tea mis ma ilma temata teeksin? :)
 Lisaks kõigele hakkasin veel mõtlema, et kas tõsisest teemast saab rääkida naljatledes, kuid samal ajal selle teema tõsiduse teistele selgeks teha? Ma ise arvan, et see sõltub paljugi publikust ja selle vanusest. Ma ei välistanud ise täielikult varianti, et see on võimalik, aga millist osavust ja oskust seletada ja targalt naljatleda see nõuaks... oeh.
 Küüned. Alustasin juba täna. Töö põhi on valmis ja te saate oma "How-to". Praegu langes mulle peale kohutav väsimus, seega lõpetan ma selle homme ja lisan ilmselt ka teise blogisse. Ühesõnaga on mida oodata.
 Thank you, come again.

Awesome everything.

 Praegu tundub täitsa selline seis olevat, et ma saan kõigega hakkama. Enam pole ma nii jäägitult mustas masenduses oma tervise pärast, mis nüüd ka omajagu paranenud on, ja elu tundub natuke rõõmsam. Ma isegi söön jälle hirmuta, et kõik tuleb kohe välja ja guess what - toit jääb praegu isegi sisse. Pead vaevan vaid sudokudega ja sellega, mida küüntega teha võiks. Muide, homme üritan selle "How-to" ära teha sinna küüneblogisse.
 Lisaks kõigele ilusale, sain ma ka oma kõvakettale kadunud elu tagasi. Mu pikalt igatsetud muusikakogu on täiesti alles ja pildid ja filmikogu ja raamat! Keegi ei suuda isegi ette kujutada kui kuramuse hea meel mul selle üle oli. Nüüd on vaja saada ainult uus väline kõvaketas ja laenukas tagastada. Kes iganes selle ketta pealt mu elu välja koukis on nüüd minu kangelaste raamatus.
 Kiisu on praegu veel õues Bonnit jooksutamas ja jällegi mu kangelane olemas. Täna üritas ta mu oravakest ja Bonnit sõbrustada, pannes Bonni taburetile Chilla puuri juurde istuma. Chilla ei olnud väga selle idee fänn ja Bonni pistis ka peale oravakese kisa jooksu. Mingil tasandil oli kogu vaatepilt isegi koomiline.
 Küpsetasime ka täna. Tegime viineripirukaid ja pitsat. Kõik kukkus jube hästi välja.
 Ma ei teagi, kas ma kukkusin vahepeal pea peale või ongi nii, aga tänasest mäletan ma ainult positiivseid asju. Awesome.
 Thank you, come again.

head uut?

 Mul ei olnud täna pohmakat, mul oli toidumürgitus. Ma arvan vähemalt... Teine võimalus on see, et mu organid tõesti soovivad mu kehast lahkuda ja see oli mulle märksa tõsisem märguanne sellest. Kui sa pead aastavahetuse veetma näljasena, sest kõik mida sa sööd lihtsalt tuleb välja, on väga paha asi. Mulle ei meeldi nälg ja mulle ei meeldi ka oma söödud sööki rohkem näha. Eile ja ka täna ma nendest 'ebamugavustest' ei pääsenud. Niiet samal ajal kui kõik facebookis kurtsid peavalu ja selle üle, et nad lihtsalt ei tea kus nad on, teadsin ma kind of mis tunne neil on. Minu jaoks oli hirmutav osa muidugi see, et mina ei põhjustanud endale seda tunnet ise ja mul pole õrna aimugi, millest see tuli. 

 Kaberneeme ma ka ei jõudnud. Ma poleks ilmselt autosõitu ka üle elanud. Ma elan vaevu üle punktist A punkti B kõndimise. Ahjaa, ma olen homme üksinda kodus ka. Küll see saab alles uhke päev olema! Täna ma magasin enamuse päevast, sest see tundus lihtsalt valutuma variandina. See oligi valutum variant, sest niipea kui ma üles ärkasin, tundsin ma seda jubedat peavalu ja siseorganite sõda minu vastu. Kusjuures ma nägin unes haiglat. That didn't freak me out at all, oh noooo... Kusjuures poleks mul haigla vastu momendil mitte midagi. Kohati tundubki see praegu lillelisem versioon olevat. Mind tuubitakse täis rohtusid, mis mu enesetunde paremaks teevad ja mu isa ei saaks vinguda, et ma midagi ei tee, isegi siis kui ma peadpidi potis oma sisikonda väljutan, sest et jah - see juhtus. 

 Bonni käis täna esimest korda vannis. Vaeseke oli nii segaduses, et ei osanudki seisukohta võtta, kas talle meeldib see, mis toimub, või mitte. Ta lihtsalt seisis seal ja vaatas mõtlikult ringi, keerutades aegajalt vannis ringi. Peale vannis käiku muutus ta ülimalt energiliseks. Ta reaalselt lendas tubadevahet. Sellegipoolest huvitab mind, miks see šampoon nii jubeda lõhnaga oli. Juba see oli üks põhjus, miks mul tervis vahepeal halvemaks läks. Kui koer ära kuivas, siis polnud lõhna muidugi enam tunda ja mu pisikese karv on nii, nii läikiv ja pehme. 

 Mu oravake on pugeja. Kohe kui ma ta puuriukse lahti teen, siis jookseb ta mulle sülle. Seda on nii ääretult armas näha, kuidas sellisele pisikesele pehmele loomakesele on tähtis, et ma ta endale sülle võtan ja teda silitan. Juba sellepärast ei tahaks ma veel suslusid püsti sisata. 

 Mulle meeldib mõelda, et kõik saab mu tervisega korda ja, et ma ei pea enam ühel hetkel tänu seintele end püsti hoidma, et ma vetsugi jõuaksin. Mulle meeldib mõelda suvest ja sellest kuidas ma Bonniga metsa jooksma lähen. Ma tahaks oma koeraga mereääres käia. Praegu ma isegi tahaksin mööda oma tuba Chillat taga ajada. Need kõige väiksemad asjad, mis lõppudelõpuks osutuvad kõige tähtsamateks. Need ebamugavad pilguvahetused ja need ääretult mugavateks muutunud pilguvahetused. See kuidas keegi räägib ja kuidas sind kuulatakse. Põnevus vestluskaaslase silmis ja kogu see emotsioonideküllane jutule kaasaelamine. Kõik need pisiasjad, mis silma jäävad. Neist oleks hirmus kahju loobuda. Ma pean arsti juurde minema. 

 Thank you, come again.