mis toimps?

 Sündmus, mille ma ära mainima peaksin, oli Triinu sünnipäeva istumine. Tegemist oli mõnusalt koduse istumisega, mis sisaldas rohkelt nalja ja naeru ja köögis vaaritamist. Lisaks sellega oli hea sõbrannadega maha istuda ja end magama rääkida. Kind of hea oli ka teada, et ma polnud ainus, kes oli emotsionaalselt hullumas puhtalt sellepärast, et kõik on kuhugi ära kadunud. Selliseid üksteise surnuks rääkimisi peab rohkem olema.
 Niisiis. Teisipäev on ka mainimist väärt. Käisin arsti juures ja minuga on nüüd vist kõik okei. Tunnen end igatahes hulga paremini. Tore oli veel arstilt ka kinnitust saada. :)
Teisipäeval sain veel paar tundi veeta koos kiisuga. Kui ma pean veel mainima, et need paar tundigi olid mulle väga armsad, siis.. ma juba mainisin seda niiet vahet pole. Kui kiisu ära pidi minema, siis hakkasin elueest šoppama. Lõpuks olin ma meeletult väsinud, näljane ja täiesti valmis koju minema. Tjah, ja siis jäi buss enamvähem 20 minutit hiljaks ja oli Kunstiakadeemia juurde saabudes pilgeni täis. Peale sellist šopingut, mis mul oli, oli viimane asi, mida ma teha tahtsin, bussis tund aega püsti seismine. Seega minu reaktsioon oli: "Fuck this, I'll wait some more." Ootama seadsin end Kaubamaja meeste- ja naistemaailma vahele jäävatele tugitoolidele. Sõin seal oma pitsalootsikuid ja vaatasin paljaid meesmannekeene, kelle kaelas rippusid sildid "SAH!" ja "LAH!". Olukord oli piisavalt ebamugav ja mitte ainult minu jaoks. Inimesed, kes minust möödusid  jäid mind mingil põhjusel veidralt põrnitsema. Ja siis tuli sinna Ryan Gosling. Muu maailm oli läinud ja mul tekkisid hingamisraskused. JA SIIS tuli välja, et tegemist on ilmselt psühhopaadiga, sest ta põrnitses inimesi õela pilguga ja pobises midagi omaette. Pool tundi hirmu ja imetlust härra Goslingu teisiku kõrval istudes ja juba seadsingi ma end bussi peale, millele ma seekord ka peale mahtusin. Miski polnud parem kui sel õhtul koju jõudmine.
 Tänase saatsin ma mööda mõeldes sellest kui tore asi on psühholoogia. Amen! :)
 Thank you, come again.