head uut?

 Mul ei olnud täna pohmakat, mul oli toidumürgitus. Ma arvan vähemalt... Teine võimalus on see, et mu organid tõesti soovivad mu kehast lahkuda ja see oli mulle märksa tõsisem märguanne sellest. Kui sa pead aastavahetuse veetma näljasena, sest kõik mida sa sööd lihtsalt tuleb välja, on väga paha asi. Mulle ei meeldi nälg ja mulle ei meeldi ka oma söödud sööki rohkem näha. Eile ja ka täna ma nendest 'ebamugavustest' ei pääsenud. Niiet samal ajal kui kõik facebookis kurtsid peavalu ja selle üle, et nad lihtsalt ei tea kus nad on, teadsin ma kind of mis tunne neil on. Minu jaoks oli hirmutav osa muidugi see, et mina ei põhjustanud endale seda tunnet ise ja mul pole õrna aimugi, millest see tuli. 

 Kaberneeme ma ka ei jõudnud. Ma poleks ilmselt autosõitu ka üle elanud. Ma elan vaevu üle punktist A punkti B kõndimise. Ahjaa, ma olen homme üksinda kodus ka. Küll see saab alles uhke päev olema! Täna ma magasin enamuse päevast, sest see tundus lihtsalt valutuma variandina. See oligi valutum variant, sest niipea kui ma üles ärkasin, tundsin ma seda jubedat peavalu ja siseorganite sõda minu vastu. Kusjuures ma nägin unes haiglat. That didn't freak me out at all, oh noooo... Kusjuures poleks mul haigla vastu momendil mitte midagi. Kohati tundubki see praegu lillelisem versioon olevat. Mind tuubitakse täis rohtusid, mis mu enesetunde paremaks teevad ja mu isa ei saaks vinguda, et ma midagi ei tee, isegi siis kui ma peadpidi potis oma sisikonda väljutan, sest et jah - see juhtus. 

 Bonni käis täna esimest korda vannis. Vaeseke oli nii segaduses, et ei osanudki seisukohta võtta, kas talle meeldib see, mis toimub, või mitte. Ta lihtsalt seisis seal ja vaatas mõtlikult ringi, keerutades aegajalt vannis ringi. Peale vannis käiku muutus ta ülimalt energiliseks. Ta reaalselt lendas tubadevahet. Sellegipoolest huvitab mind, miks see šampoon nii jubeda lõhnaga oli. Juba see oli üks põhjus, miks mul tervis vahepeal halvemaks läks. Kui koer ära kuivas, siis polnud lõhna muidugi enam tunda ja mu pisikese karv on nii, nii läikiv ja pehme. 

 Mu oravake on pugeja. Kohe kui ma ta puuriukse lahti teen, siis jookseb ta mulle sülle. Seda on nii ääretult armas näha, kuidas sellisele pisikesele pehmele loomakesele on tähtis, et ma ta endale sülle võtan ja teda silitan. Juba sellepärast ei tahaks ma veel suslusid püsti sisata. 

 Mulle meeldib mõelda, et kõik saab mu tervisega korda ja, et ma ei pea enam ühel hetkel tänu seintele end püsti hoidma, et ma vetsugi jõuaksin. Mulle meeldib mõelda suvest ja sellest kuidas ma Bonniga metsa jooksma lähen. Ma tahaks oma koeraga mereääres käia. Praegu ma isegi tahaksin mööda oma tuba Chillat taga ajada. Need kõige väiksemad asjad, mis lõppudelõpuks osutuvad kõige tähtsamateks. Need ebamugavad pilguvahetused ja need ääretult mugavateks muutunud pilguvahetused. See kuidas keegi räägib ja kuidas sind kuulatakse. Põnevus vestluskaaslase silmis ja kogu see emotsioonideküllane jutule kaasaelamine. Kõik need pisiasjad, mis silma jäävad. Neist oleks hirmus kahju loobuda. Ma pean arsti juurde minema. 

 Thank you, come again.