Reasons unknown.

 Miski on nagu peaaegu tuksis. Mu emotsioonid on veidrad. Peaaegu täiesti ülekeevad. Mu ühest kümneni liikuva emotsioonide skaala neutraalne osa on nii kolmest kaheksani - siis ma ei nuta või ei hüple nagu hullumeelne... või ei taha kedagi ära tappa. Nendest piiridest väljas olles... mind juhivadki siis enamvähem mu emotsioonid. See pole ilmtingimata parim asi... Muidugi olen ma meister oma emotsioone varjama. Ma saan neid päris pikalt vaka all hoida ja siis õhtul enne magama minekut näiteks nutma pursata. Pole kindel kas ka see on kõige tervislikum variant. Aga kuidas siis üldse emotsioone välja elada? Nojah, kõik loovtegevused... Aga kui mitte midagi teha ei taha... või ei oska, ei jaksa? Kui olla sellises abitus seisus? Mis siis? Hoida need emotsioonid kuni mingi hetkeni endas või lasta oma veevärk kohe valla?
 Täna tegelesin siis oma emotsioonide ja horoskoobi tõlkimisega. Selle kõrvalt õnnestus mul ka koeraga mängida ja olla oma oravale hea ema. Minu jaoks on veel teisipäev ja see jätkub "How-To" tegemisega, sest mu küüned peavad homseks inimlikud välja nägema. Peavad! Mind lastakse inimeste sekka, seega ma lihtsalt pean inimese moodi välja nägema. Jätan järgmiseks ööpäevaks hüvasti oma lohvakate dressipükstega, mis on ISSAND JUMAL KUI MUGAVAD!, ja otsin välja oma kitsad teksad. Ahjah, tegemist on Triinu sünnipäeva istumisega. Kõik toimub ilmselt enamvähem samamoodi, kui eelmine aasta. Küpsetame midagi ja vestleme. Seekord tahaks loota, et elekter jääb alles... Tulles sujuvalt tagasi dressipükste juurde... Tjah, kuna tegemist on nii koduse seltskonnaga, siis ilmselt ilmuvad mu jalga õhtukäigus ka need lohvakad dressipüksid. And I'll regret nothing!
 Ma arvan, et ma tõmbangi sellega otsad kokku. Küünte "How-To"d võib näha kas siis homme kui ma ärganud olen ja otsustan selle ette võtta või siis veel täna. Tahaks loota, et ma jaksan selle veel täna ära teha. :)
 Thank you, come again.