Not so awesome anymore.

 Hommikul saatsin kiisu bussile. See oli juba võrdlemisi kurb algus päevale. Kõige ebareaalsem asi on see, et kui ta siin on, siis on mul kuramuse hea enesetunne. Nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Mu enesetunne ei sunni mind mööda põrandaid roomama ja seeläbi on mul tuju hea ja ma olen emotsionaalselt stabiilne. Nagu ma mainisin, läks Robin hommikul ära. Peale seda tegin Bonniga õues ühe suurema ringi ja naasin koju. Umbes poole tunni pärast jõudis minuni uni, seega vajusin mõnusasti tekkide ja patjade vahele tuttu.
 Ärgates polnud mul ka üldse kõige halvem enesetunne. Keerasin endale väikese eine kokku ja mugisin ära. Korrastasin homseks arsti juurde minekuks asju ja hakkasin vaimu valmis seadma. Ma olen närvis. Ma olen täiesti hirmul. Ja see pole see 'issand-jumal-ma-lasen-püksi'-hirm. See on 'ma-nutan-end-täna-öösel-magama'-hirm. Ärge küsige. Mu emotsioonid on lihtsalt igal pool. Kõik lähevad homme tööle nagu tavaliseltki, aga mul on tunne, et ma lähen oma surmaotsust vastu võtma. Umbes midagi nii. Mul on nii, nii, niiiiiiii hea meel, et Robin minuga tuleb. Ma ei tea mis ma ilma temata teeksin? :)
 Lisaks kõigele hakkasin veel mõtlema, et kas tõsisest teemast saab rääkida naljatledes, kuid samal ajal selle teema tõsiduse teistele selgeks teha? Ma ise arvan, et see sõltub paljugi publikust ja selle vanusest. Ma ei välistanud ise täielikult varianti, et see on võimalik, aga millist osavust ja oskust seletada ja targalt naljatleda see nõuaks... oeh.
 Küüned. Alustasin juba täna. Töö põhi on valmis ja te saate oma "How-to". Praegu langes mulle peale kohutav väsimus, seega lõpetan ma selle homme ja lisan ilmselt ka teise blogisse. Ühesõnaga on mida oodata.
 Thank you, come again.