küünlaromantika

Püüan luua kunstlikult meeleolu kirjutamiseks. Süütasin kolm küünalt, üks neist on lõhnaküünal ja teised 2 on puhtalt lisavalguse pärast seal. Küünlaid peetakse romantika juurde kuuluvaks osaks, aga minu jaoks teevad need lihtsalt olemise mõnusaks ja koduseks... kui just. Kui ma just ei tea, et inimene, kellega ma aega veedan, püüabki luua romantilist meeleolu. Siis on see minu jaoks liialt planeeritud romantika. On see loogiline? Mulle meeldib end pigem avastada keset romantilist hetke, kui näha, et sellega on vaeva nähtud. Jutud sellest kuidas mõndadele neidistele seati süütuse kaotamiseks voodile roosilehed, pandi mängima mahe muusika ja süüdati tosin küünalt, kõlasid minu jaoks kohutavalt. Kogu see planeeritus... ugh. Võib-olla on asi selles, et mulle lihtsalt ei meeldi plaanid. Kui ma teen plaanid, siis ma tunnen, et ma pean nendest kinni pidama ja kui ma näiteks tunneks end seal kõhedas roosilehtedega kaetud voodis ebamugavalt ja "not really in the zone" ning peaks plaani katki jätma, siis... ma tunneks end lihtsalt nadilt. Seda enam, et teine inimene oli vaeva näinud ning oma aega, mida ta enam tagasi ei saa, sinna pannud. Lisaks sellele oleks ilmselt oodata oma kaaslaselt "we're gonna bang" pilku terve selle aja jooksul, kui seal ruumis niisama hängida. Calm your dick, let's chill. Get rid of the fucking rose petals and atleast 10 candles need to go... and I don't like the fancy champagne glasses. Let's just fucking chill and see what happens. Mul on nii hea meel, et mina sellist horrorit läbi ei pidanud elama.
  Taoline üllatus pikemaajalise kaaslase poolt on tegelikult armas. Ütleme, et olete paar aastat juba koos olnud ja jätate muidu vetsus käies juba WC-ukse lahti (näiteks). Selline mugavustunne on juba saavutatud, siis on see armas ja äärmiselt üllatav (kui see just teie jaoks mingi igakolmapäevane asi pole).
 Ma ise jõuan nii kaua sellisesse mugavustsooni. Mitte sellisesse ebameeldivasse, kus kumbki paarisuhtes ei pinguta ja kõik lihtsalt peeretavad üksteisele näkku (milline kujutluspilt...), vaid sellisesse, kus ma saan vabalt kõik oma halvad naljad välja lasta ning lihtsalt olla see mina, kes ma kõige puhtamal kujul olengi. Võimalik, et olen jätnud siin mulje, et olen selline esimesest päevast peale. Muljeid on hirmus lihtne jätta. Tegelikult olen ma küllaltki uje ja jõhker paanitseja inimestega suheldes. Paanitsen mõttes loomulikult. Enda üllatuseks olen ma muidugi kuulnud, et esmamulje minust on jäänud, kui vaimukast ja jumala coolist neiust, kes EI PAANITSE. Tjah, ma ise mõtlen ka kellega nad kohtuda võisid... Aga ma püüdlen sellise rahuliku, paanikavaba suhtlus-skilli poole. Tasapisi. Võib-olla lasen oma kohutavad naljad veidi varem puurist välja ja püüan lihtsalt vabamalt võtta. Ma põen liiga palju ja ma ei tohiks. (Hakkasin mõtlema, et kas ma teen seda öeldes endale karuteene või mitte? Minu puhul ei toimi keelud nii nagu peaksid ning ma hakkan vastupidist tegema. Vahest peaksin ma endal keelama inimestega vabalt suhtelda, et siis seda jonni ajades teha... Vabandan, kui see teie jaoks segane on.)
 Kas keegi on kuskil müügil näinud seda Bolniuse küpsiselõhnalist küünalt? Mul on see endal otsakorral ja ei raatsi põletada ka kui teist juba olemas pole. Ma igatsen meeletult küpsiste järgi lõhnavat tuba. Kui keegi juhtub külla tulema, siis arvatakse, et ma pole tegelikult nii laisk ja olen küpsetanud. Igatsen seda tunnet, aga päriselt küpsetama ikka ei taha veel hakata nagu. Jõulude ajal vorbin ilmselt mingid piparkoogimuffinid valmis, aga ei veel. Praegu luiskaks veel hea meelega inimestele küünalt põletades...
 Mölisesin vast piisavalt.
 Thank you, come again.