27.07.17

 Täna oli kohutavalt kiire päev. Tegelikult on terve see nädal väga tihe olnud. Koguni nii tihe, et unustasin esmaspäeval ära, et on blogi päev. Oops? Panime emaga sel päeval uut laminaati maha ja ma olin lihtsalt sellele väga keskendunud. Kutid, uus elutoa põrand on haigelt ilus. Seinad ka. Lõpuks on see haigla tunne kadunud! Ma olen nii elevil! Praeguse seisuga on sellised remondi asjad tehtud ja nüüd algab see sisustamise osa. Ma ei suuda otsustada kas olen sellepärast rohkem elevil või vähem. Ma olin ikka päris rõõmus kui seintelt see roheline värv minema sai. Raske valida. Kõik mööblitükid on olemas. Vana kummuti tegin ma ka korda ja selle paigutame nüüd toa keskmesse. Ma nägin sellega nii palju vaeva. Alles täna leidsin need täiuslikud sahtlinupud. Koju jõudes keerasin need kohe ette ka. See näeb nii ilus välja. Ma olen nii uhke.
 Nüüd lähipäevadel hakkame suurt kummutit ka kokku panema. Ma tean, et ema on selle üle hirmus elevil. Ma olen ainult sellepärast elevil, et telekas saab mu kirjutuslaualt lõpuks minema. Samas tahaks seda elutoa üldpilti ka juba näha, aga sinnani läheb veel aega, sest diivanite katmisega läheb aega. Päris ema sünnipäevaks valmis ei saa, aga close enough. "Kena juubelit, ema! Siin on uus elutuba!" Nii äge oleks olnud valmistulemust näidata, aga mis seals ikka.
 Ema plaanib suurt juubelipidu. Suuremat kui ta kunagi korraldanud on. Ma olen hirmus ärev sellepärast juba praegu. Üks päev kuulsin kuidas ta veel inimestele üle helistas, et nende perekonna tulekut kinnitada ja ma muutusin nii ärevaks, et mul tulid pisarad silma. Üldse tekitavad praegu mingid suuremad istumised minus metsikut ärevust ja neid on veel nii palju lähiajal tulemas. Näiteks klassikokkutulek! Olin algul elevil. Paar kuud tagasi olin täiega valmis minema. Nüüd on mul pisarad silmas ja ärevus keeb sees. Ma ei tea mis toimub, aga mulle ei meeldi. See kõik tundub metsikult overwhelming ja ma ei jaksa. Panen parem veel laminaati maha.
 Naljakas on see, et meil ei käi tavaliselt üldse külalisi. Tädi astub vahel võib-olla läbi ja räägib paar sõna juttu (või pöördub minu poole IT küsimustega), aga mingeid väga hulle istumisi siin pole. Keegi ei käi meil külas! Nüüd kui me laminaati panime, siis tuli meie poole ühe päeva jooksul 3 inimest erinevatel aegadel. Tead kui raske on samal ajal laminaati maha panna ja külalisi võõrustada?! Minu jaoks liiga raske, nii et jätsin kõik selle ema kaela ja lukustasin end selleks ajaks oma tuppa. Ma olin ikka hullult pahane. Sonisin omaette ja joonistasin sarvedega kujukesi. Ma tahtsin nii väga saada vana laminaadi maast lahti ja uue asemele ühe päevaga, aga kokku läks meil 3 päeva. Töömehed olid hea 14 aastat tagasi meie laminaadi kokku liiminud, mis on apparently big no-no. Sellevõrra läks selle maha võtmine väga ohtlikult ja aeglaselt. Kui ma oleks ise lõhkuma saanud, siis oleks äkki veidi kiiremini läinud, aga Bonni oli väga segaduses toimuvast ja kartis natuke. See rabistamine jäi seega vanematele.
 Ma arvan, et ma asendasin oma depressiooni kapinuppude otsimisega. Või kogu selle remondiga. Istusime täna ühes kardinasalongis ja ootasime, et meie kardinate lõppsumma kokku lüüakse ja mingi kurbus jõudis jälle minuni. Ma olin nii väsinud, sest sain öösel võib-olla mingi 4 tundi magada ja mul oli kõht tühi. Mingid flashback'id koolist hakkasid tagasi tulema. Hakkasin mõtlema millises tunnis oleks mul sel hetkel huvitavam olla kui seal kardinasalongis oodata kui palju raha peab seinast rippuvale riidele kulutama. Mõtlesin matemaatika peale, aga ei-ei. Kardinasalong võitis selle. Mõtlesin siis keemia peale ja see koht läks nagu keeruliseks, sest vanas koolis oleks olnud keemia tund peaaegu samasugune nagu kardinasalongis passimine... miinus siis see raha, mis sa maksma pead. Kui Täiskasvanutes käisin, siis oli keemia hullult huvitav. Seljuhul oleks keemia võitnud. Lõpuks jõudsin sinnani, et füüsika tund oleks ka peale jäänud ja seda mõlemas koolis. Füüsika tunnid on paremad kui kardinasalongis lõpliku hinna ootamine. Stay in school, kids. Muide, me ei ostnudki neid kardinaid. Müüja lajatas meile lõpliku hinna, mis oli kuskil 500 eurot ja me lihtsalt hajusime sealt minema. Kardinapuu ostsime ära!
 Käisin nüüd pühapäeval vist Jannuga grillimas. Nii tore oli! Ma olin sel aastal super extra ja võtsin telgi ka kaasa. Üllatan end iga kord natuke sellega kui kiiresti ma telgi üles saan. Võib-olla tuleb see oskus mingil hetkel päriselt kasuks. Seni on sellest suht suva olnud. Igatahes... grillimine. Tore oli, süüa sai, nalja sai ja me leidsime ühe täiega mõnusa playlisti Spotifyst. Täiega palju võite. Asjad pakkisime kokku alles pimedas kui mingid metslooma hääled lähenema hakkasid. Vajasin sellist remondist eemaldumist.
 Ma mõtlen palju diivanite katmisest. Mõtlen sellest, et kas on ikka odavam katta olemasolevad diivanid uue kangaga kui osta täiesti uued diivanid (või vähemalt meie jaoks uued). Ma hakkan selles juba kahtlema, sest mööbliriide meetri hind on juba parajalt kolakas. Samas olen ma seni käinud seda mööbliriiet ainult Abakhanis uudistamas. Äkki on Kangadžunglis paar euri odavamat teemat. Kahtlen, aga lähen ikka vaatama.
 Ma ei tea kas seda oli huvitav lugeda. Ilmselt natuke huvitavam kui see, mida ma esmaspäeval oleks kirjutanud, kui ma oleks teadnud mis päev on. Kõik nädalapäevad on sellise remonditolmu all, et ma ei saa enam üldse aru mis toimub. Aeg pole päris. Fuck this.
 Thank you, come again.

this is what dreams are made of: vol 9

Nägin unes, et läksin sõpradega välja ja tahtsin neile näidata ühte ägedat baari, kus ma ise ka varem käinud olin. Ma olin nii elevil. Õige maja ette jõudes, märkasin, et selle koha uks on natuke teistsugune. Miski oli natuke teistmoodi. Koht ise asus keldrikorrusel. Ukseni viis päris lai trepp alla. Mõtlesin, et astume sisse, kui midagi ongi teisiti, siis saame ju tagasi välja minna ja kõik on okei. Meie taga läksid sisse veel kaks tüdrukut. Sisse astudes oli meie ees tühi kelder, kus istusid kaks vanemat meest väikese laua taga taburettidel ja mängisid kaarte. Tüdrukud meie tagant kepslesid rõõmsalt meist vasakule jääva ukse suunas. Seal paistis olevat tühi ruum ja koht polnud ise ka selline nagu ma seda mäletanud olin. Hakkasin jälle välja minema, aga üks kaarte mänginud meestest kargas püsti ja küsis valju häälega: "Kuhu nüüd minek?" Ehmusin. Vabandasin öeldes, et ajasin kuidagi kohad segamini ja hakkan nüüd minema. Kaarte mänginud mehe tagant pimedast nurgast ilmus nüüd välja veel üks mees. Kiilakas, rõvedalt irvitav, hullult creepy olemisega. Jalutas hästi aeglaselt meie poole ja küsis maailma kõige kõhedam naeratus näos: "Kuhu te arvate end nüüd minevat?" Ma ei hakanud isegi proovima viisakaks jääda. Lõin ukse lahti ja hakkasin treppidest üles jooksma. Kuidagi lampi oli Bonni minuga. Mees jõudis meile nii palju järgi, et kukkus treppidel, aga ulatus noaga mu jalanõude kanda lõigata. Kui nuga nägin, siis panin jooksule tempot juurde. Vedasin Bonnit natuke järgi, kuna tal on inimestesse nii palju usku, et isegi kui nad ta suunas noaga vehivad, siis on kõik hästi (too real). Ühel hetkel viskas meid taga ajav mees Bonnile nina ette mingeid tablette, püüdes teda nii mürgitada (ma arvan). Tõmbasin Bonni sealt jõuga ära. Jooksu pealt palusin mööduvatelt inimestelt, et nad mind aitaks ja politsei kutsuks või midagigi teeks. Nagu come on guys, mulle jookseb noaga mees järgi. Tehke midagi! Keegi nagu ei märganudki. Päris fucked up oli. Kuidagi jõudis see haige vend mu ette. Naeris mu üle ja läks siis ülbeks. Ütles, et annab mulle ühe vaba löögi ta pihta, et asi aus oleks ja lohistab mu siis tagasi sinna keldrisse. Ma kasutasin täiega oma löögi ära. Lõin oodatust kõvemini. Tüüp kukkus pikali, teadvusetuks. Ma arvan vähemalt, et teadvusetuks. Ma ei hakanud riskima võimalusega, et ta mind äkki mõnitab ja teeskleb. Keerasin ta kõhuli, ronisin talle kaksi-raksi selga ja hakkasin ta pead vastu asfalti peksma. Bonni istus kõrval ja oli armas. Nüüd hakkasid inimesed märkama, et midagi on nagu valesti. Nüüd olin mina see halb tüüp. Vanadaam jäi oma härraga mu kõrval seisma ja küsis õhku ahmides: "Kuidas nii saab?!" Ma nutsin, käed olid verised ja ise värisesin. Jalanõude kannad olid katki. Ärkasin üles. Done. The end. Fin.

Ühel teisel õhtul nägin unes, et jõudsin just kuskilt koju. Ma ei tea täpselt kust ma tulin, aga ma tean, et teekond tagasi oli pikk ja ma olin sellest väga väsinud. Viskasin asjad toa nurka, lülitasin sisse arvuti ja logisin igasse sotsiaalmeedia võrgustikku sisse. Tundus tavaline. Ema kutsus mind teisest toast, et midagi küsida. Läksin ja jätsin oma arvuti sinnapaika. Tagasi minnes nägin, et keegi kasutas mu sotsiaalmeediat. Mul puudus kontroll hiire üle, ma ei saanud midagi teha ja nägin kuidas minu nime alt levitati sõimu ja valesid. Sattusin täielikku paanikasse. Mingi hetk hakkas häkker mulle endale sõnumeid edastama. Peamiselt sellest kui abitu ma välja näen. Ta naeris mu üle. Mingi hetk ütles, et tal on nii hea meel, et tal nii hea vaade mu toale on. Olin segaduses ja veel rohkem paanikas. Vaatasin aknast välja, kleepisin veebikaamera kinni. Ta naeris ja käskis lage vaadata. Nägin, et ühes toa nurgas, täpselt lae all, on sein veidi katki ja on näha pisikest musta täppi seinas/laes. Peaaegu et kuulsin nüüd ta õelat naeru ja kiirustasin teise tuppa, et seda emale rääkida. Nägin ka seal toas lae all teist katkist seina ja kaamerat. Paanika oli päris laes ja siis ma ärkasin. The end. Fin. Vaatasin toas veits paranoiliselt ringi, aga kõik oli okei.

 Olen viimasel ajal jälle metsikuid unenägusid nägema hakanud, nii et õigepea on ilmselt oodata ka kümnendat osa sellele põnevale saagale.
 Eelmise pajatuse unenägudest leiad SIIT.
 Thank you, come again.

k-rauta & chill

 Ma olen hirmus kärsitu olnud viimastel päevadel. Ma tahan kõik asjad enne nädalavahetust tehtud saada, aga miski ei tundu piisavalt kiiresti liikuvat. Mingid täiesti kõrvalised asjad on vahele tulnud ja ma olen hirmus pahane olnud. Ma ei tea kui tark on hakata keset remonti toormoosi ja tilli sisse tegema. Ei tundu nagu mõistlik. Kaotan kannatuse ja sulgun oma tuppa mossitades kujukesi joonistama. Kui minu graafikuga oleks kaasa mindud, siis paneksime me praegu ilmselt juba põrandat maha. Samas minu graafiku järgi toimuks põhiline töö üldse öösel...
 Tegelikult on mu unegraafik täitsa okei olnud. Mingeid kõikumisi ikka tuleb, aga saan täitsa hakkama. Ärkamisega on raske. Voodist on vahepeal kohe eriti võimatu välja saada. Vahel ärkan küll juba kell 9, aga voodist välja õnnestub saada alles kell 12. Siis olen jälle enda peale pahane.
 Antidepressante pole veel võtnud. Mul polnud isegi meeles. Täna ehmusin, et varsti pean psühhiaatri juurde juba minema. Ma ei taha ta aega ka raisata oma kõhklemise ja keksimisega. Praegu olen omadega nii kaugel, et olen end veennud, et olen tegelikult okei ja see remont teeb mu korda. Ma olen üldse päris segaduses. Ma olen end ka varem sedasi veennud ja siis on asi kuu aja pärast väga perses olnud. Millal päriselt okei on? Ma pole nädal aega väljas käinud.
 Ema tahab oma juubelit ka suurelt pidada. Good for her! Ta on alati väga tagasihoidlikult tähistanud või üldse tähistamata jätnud. Ma olen natuke närvis. Seekord pole tulemas ainult see tavaline ema poolsete sugulaste seltskond. Isa poolt tuleb ka nüüd rahvast ja ma nii kardan. Muretsen jälle, et mind tahetakse pannakse lapsehoidja rolli. Kui keegi lastest peaks mulle ütlema "Tädi Kärol, ma tahan vastu seina joosta.", siis julgustaksin ma takka "Kui sa arvad, et see sinu jaoks hea on, siis tee seda." Sa ei taha mind oma võsukesi hoidma. Lihtsalt igaksjuhuks.
 Igatahes. Ema juubel. Kuna ema ei pea seda kodus, aga kodu lähedal, siis tunnen, et mul on mingi võimalus põgeneda kui mul väga halb hakkab. Juba see, et ma sellest mõtlen, ei meeldi mulle. Kardan jälle mingit hullu ärevust. Loodan hakkama saada. Äkki saan mõne semu enda pluss üheks kaasa. Mõne semu ja 2 šampanjat.
 Otsin kummutile ilusaid käepidemeid. Selliseid kuldseid, mis on natuke antiikse väljanägemisega. Seni pole neid õiges mõõdus kuskilt leidnud. Ema rääkis, et otsis 14 aastat tagasi eelmiseid kapi nuppe samamoodi. Naljakas mõelda. 14 aastat on möödas eelmisest remondist või kohendamisest. Nii palju vanu emotsioone on sellega seoses üles tulnud. Mul mitte nii väga, aga emal küll. Aeg lendab.
 Ma pean magama minema.
 Thank you, come again.

void fill

 Käisin üle pika aja kodunt eemal. Tegelikult ma ei tea kas see ajavahemik oli väga pikk. Tundub küll. Ma olen nii palju vannitoa plaatidest ja sofa DIY'dest mõelnud, et aeg tundub järjest vähem päris. Samas polnud ma pahane. Ma pole praegu ka pahane. Mulle tegelikult meeldib niisuguseid asju uurida ja vaikselt ise nokitseda, aga arvestades seda, mis trikke mu vaimne tervis teeb, on võib-olla targem end aegajalt Pinterestist ja K-Rautast eemaldada.
 Mõistsin oma emotsionaalse seisu tõsisust jälle. Või siis meenus see mulle. Igasugune ärevuse tunne ajab mind nüüd nutma. Olen omadega selles piinlikus seisus. Kuidagi ei arvanud, et asi nii hulluks läheb, kui kaks natuke vähem tuttavat inimest mu ees on, aga hei... it happend. Tuli pisarapidu. Not my proudest moment. Tuli pisarapidu. Mul on siiani meeletult piinlik. Nad küll ei näinud seda juhtumas, aga peale seda kadusin ma täiesti ära. Nutsin edasi juba omaette ruumis puhtalt häbist, kuna ma sellise lihtsa asjaga, nagu seda on inimestega suhtlemine, hakkama ei saa. Lõpuks rahustas ikkagi jalutuskäik rannas ja emaga vannitoa põrandaplaatidest arutlemine maha. Läksin isegi seltskonda tagasi. Väike võit. Ei osanud kuidagi olla või midagi öelda, lihtsalt istusin seal. Kõigi ees oli lihtsalt piinlik. Enda ees vist kõige rohkem.
 Käisin psühhiaatri juures ka. Tavaliselt käin aasta lõpus, nii et see nüüd käimine tundus nagu oleksin kuidagi lüüa saanud. Ma ei tea kas see kõlab loogiliselt. Ma oleks nagu millestki läbi kukkunud, ebaõnnestunud. Nagu oleks valget lippu lehvitanud. Läksin sinna saba jalge vahel ja püüdsin lihtsalt aktiivselt mitte nutta. Sellega läks päris hästi. Vahepeal tõmbas ikka pisara välja, aga polnud nii metsik kui viimane psühholoogil käik. Tunnen, et sain oma muresid piisavalt hästi selgitada. Sain teistmoodi rahusti ja sooja soovituse antidepressante võtma hakata. Kohe päris sooja soovituse. Tulise. Koos skeemiga kuidas alustades tablette poolitada tuleks. Kardan hirmsasti võtma hakata, aga vist pean. Kogu see liigne ärevus ja liigne silmist vee lekkimine on tüütu. Vahepeal polnud mul üldse söögiisu ka. Unegraafik loperdab ka päris metsikult. Imestan, et ma veel üldse midagi teha tahan. Ma ei tea mis toimub. Nii paljud asjad on teistmoodi kui eelneva depressioonilaine ajal. Igatahes proovin rohtusid nüüd mingi hetk. Veel kardan natuke aega. Praegu poleks nagu aega kõrvalnähtudega tegelemiseks.
 Kui nüüd täiesti aus olla, siis olen ma seda kirjutades poolunes. Tegime täna kodus nii palju asju ära, et elutoa remondiga alustada. Jooksin hea 10 korda kolmandalt korruselt kastid kaenlas keldrisse. Pärast oli see mõnus "käisin just trennis" tunne.
 Sain end vaevu koguda ja siis hakkasime juba vana mööblit välja tassima. Selle protsessi käigus õnnestus mul vahepeal kuidagi kapi alla jääda. Huvitav kogemus. Polnudki nii hull. Naersin.
 Jõudsime töödega kuidagi sinnani, et alustasin kummuti lihvimist. Mulle tuli sellega meelde kui tüütu see on. Lihvimine ma mõtlen. Fuck lihvimine! Täna tegin sahtlid ära, homme teen kummuti enda. Jaksan oodata küll.
 Õhtul astus veel tädi ka läbi ja julgustas meid mööblit ümber tõstma. See külvas parasjagu segadust. Bonni isegi karjus. Ma polnud sellele isegi mõelnud. Korraks olin, aga tundus imelik ja ebavajalik. Nüüd olen lihtsalt segaduses. Ei viitsi sellele üldse mõelda. Eks paistab mis homme saab. Ilmselt nihutatakse veel pulli pärast mööblit mööda tuba ringi. Lõpuks jääb ikka nagu varem oli.
 Ma valutan üleni, aga leidsin vannituppa põranda. Sellega on nüüd korras. Olen väga rahul. Järgmine nädalavahetus tullakse lammutama ja plaatima. Ma olen nii valmis juba. Praegu vihkan kõike, aga plaatimiseks olen valmis.
 Lükake mulle veel kapp peale, ma enam ei jaksa. Kui kirja- või loogikavigu leidub, siis oh well...
 Thank you, come again.

24.05

Veider on olla ruumis töötavate inimestega ja ise mitte midagi teha. Ei ütleks, et halb, aga veider. Tahaks nagu aidata või õigemini on tunne, et peaks. Tegelikult ei pea. Ole rahulik, Kärol.

 Jõuan täna koju alles kõige viimase bussiga. Mõnus õhtune sõit. Tahaks pikemaltki sõita. Iseenesest võiks. Iseenesest saaks ka. Rattaga. Kardan, et mul hakkab külm. Teades mind, siis ilmselt hakkabki. Samas oleneb kui palju ma sõites rahmeldan. Äkki on täitsa okei. Äkki hakkab isegi palav! Vaevalt. Tahaks randa minna. Ilmselt nutaksin. Ma ei tea miks. 

 Kardan natuke mingit imelikku breakdown'i. Ma olen praegu sellises seisus, et kui keegi küsiks, kuidas mul läheb, siis ma ei tea kas hakkaksin nutma või agressiivselt naerma (whatever that means). Ma ei tea üldse mis toimub, aga kohati on hullult õrna lillekese tunne. Mulle ei meeldi nii. See tekitab minus ebamugavust. Samas päris happy-go-lucky pole ma kunagi olnud. Omandasin pigem "it's gonna be fine" suhtumise. Väga tulevikku ootav. Huvitav. Eh, it's fine. Right?

 Mul on ausalt vaja kedagi, kes mulle pidevalt ütleks, et kõik on hästi ja mul läheb hästi ja isegi kui on halvasti, siis on tegelikult okei. Ma tean seda isegi, aga vahel nagu ei jõua kohale. Keegi peab ütlema... ja õlale patsutama. Võib-olla embama. Ma ei tea. Kas ma olen lihtsalt nii üksik praegu, et vajan mingit inimkontakti? 

 Tahtsin hamstrit võtta. Täiega tõsiselt. Mul on puur olemas. Toidukauss, majake, jooginõu, jooksuratas ja isegi saepuru on olemas. Ma saaksin hamstri võtta. Nad maksavad poes mingi 5.50 ka ainult. Ma võiksin vabalt mingit pisikest looma 2 aastat armastada. Ainult, et mul on juba koer ja orav ja ma võtaksin hamstri ilmselt ainult sellepärast, et mul oleks distraction oma ärevusest ja muremõtetest. Nii ta ilmselt oleks. Ma  olen juba oma koera ja orava täiesti ära hellitanud. No umbes kahe aasta jagu armastust on veel üle. Salaja tahan kassi ka, aga sellega oleks keerulisem. Rohkem asju saaks valesti minna. Ma arvan vähemalt. Allergiad ja kulutusi oleks kõvasti rohkem. Hamster oleks tehtavam.

 Ma ei tohi hamstrit võtta. Ma ei luba. 

 Oh, aga rott! Rotid on ägedad. Mul oli parim rott. Kohati kardan eelmist roti omamise kogemust rikkuda. Äkki nüüd tuleks nõme rott? Selline, kes närib end puurist välja ja hammustab näiteks. Ma ei saa panna sellele rotile teise roti põhjal ootusi peale. Poleks nagu aus ju. Ega ju? Kas ma mõtlen selle hullemaks, kui see tegelikult on? Ilmselt. Ma ei tohi rotti ka võtta. 

 Äkki ma peaks lihtsalt sõitma kellegi loomi hoidma ja maha rahunema. Äkki peaksin agressiivselt oma blogile keskenduma. Maybe? Lugejad oleks äkki rõõmsad. Samas kui rõõmsad nad oleks kui iga postituse sisu oleks "ma olen kurb ja väga ärev, aga ma ei tea täpselt miks". Äkki kedagi aitaks? Äkki kellelgi oleks mingi äratundmisrõõm. "Oh, ma tunnen end sama sitasti! Ma pole nii üksik kui ma arvasin!" Varem on nii olnud. Mulle on kirjutatud. Tore kui mu kurbus ja ärevus kedagi rõõmustab. I guess. Kõlab imelikult kui nii öelda. Üksindust see tegelikult otseselt ei leevenda. Kuidagi teistpidi on parem tunne. Samas on see vist natuke halb distraction, kui ma iga päev oma ärevusest kirjutan. Äkki peaksin nüüd lõpuks hoopis mingi muinasjutu valmis kirjutama. Distraction'id jeeee....

 Samas joonistamine poleks ka halb mõte. Eile proovisin. Vaikuses ja hästi pikalt. Nii keskendunult laua taga. Nüüd pole seda vaikust enam teab mis palju. Äkki on see nüüd kuidagi rikutud? Suvi on. Küll leiad neid vaikseid kohti, Kärol. Rahune maha. Üleüldse nagu kõik võiks chillida. Natuke hoolida ja chillida. Kodunt saad välja ka kui päevitamas käid. Rahune. Kõik on hästi! Kõik on täiega hästi. Enamvähem hästi. You can probably do it. It's fine. 

 Thank you, come again.

metsas III

 Tegin kauavajatud pausi uue mööbli otsimisest ja käisin end pikemal jalutuskäigul metsas laadimas. Võtsin koera ka kaasa. Kaamera ka. Tore oli.
 Igatsen natuke oma teiste koerasemude järgi. Pole nii pikalt näinud. Peab seda viga parandama. Võtan siis ka kaamera kaasa.
 Thank you, come again.