27.07.17

 Täna oli kohutavalt kiire päev. Tegelikult on terve see nädal väga tihe olnud. Koguni nii tihe, et unustasin esmaspäeval ära, et on blogi päev. Oops? Panime emaga sel päeval uut laminaati maha ja ma olin lihtsalt sellele väga keskendunud. Kutid, uus elutoa põrand on haigelt ilus. Seinad ka. Lõpuks on see haigla tunne kadunud! Ma olen nii elevil! Praeguse seisuga on sellised remondi asjad tehtud ja nüüd algab see sisustamise osa. Ma ei suuda otsustada kas olen sellepärast rohkem elevil või vähem. Ma olin ikka päris rõõmus kui seintelt see roheline värv minema sai. Raske valida. Kõik mööblitükid on olemas. Vana kummuti tegin ma ka korda ja selle paigutame nüüd toa keskmesse. Ma nägin sellega nii palju vaeva. Alles täna leidsin need täiuslikud sahtlinupud. Koju jõudes keerasin need kohe ette ka. See näeb nii ilus välja. Ma olen nii uhke.
 Nüüd lähipäevadel hakkame suurt kummutit ka kokku panema. Ma tean, et ema on selle üle hirmus elevil. Ma olen ainult sellepärast elevil, et telekas saab mu kirjutuslaualt lõpuks minema. Samas tahaks seda elutoa üldpilti ka juba näha, aga sinnani läheb veel aega, sest diivanite katmisega läheb aega. Päris ema sünnipäevaks valmis ei saa, aga close enough. "Kena juubelit, ema! Siin on uus elutuba!" Nii äge oleks olnud valmistulemust näidata, aga mis seals ikka.
 Ema plaanib suurt juubelipidu. Suuremat kui ta kunagi korraldanud on. Ma olen hirmus ärev sellepärast juba praegu. Üks päev kuulsin kuidas ta veel inimestele üle helistas, et nende perekonna tulekut kinnitada ja ma muutusin nii ärevaks, et mul tulid pisarad silma. Üldse tekitavad praegu mingid suuremad istumised minus metsikut ärevust ja neid on veel nii palju lähiajal tulemas. Näiteks klassikokkutulek! Olin algul elevil. Paar kuud tagasi olin täiega valmis minema. Nüüd on mul pisarad silmas ja ärevus keeb sees. Ma ei tea mis toimub, aga mulle ei meeldi. See kõik tundub metsikult overwhelming ja ma ei jaksa. Panen parem veel laminaati maha.
 Naljakas on see, et meil ei käi tavaliselt üldse külalisi. Tädi astub vahel võib-olla läbi ja räägib paar sõna juttu (või pöördub minu poole IT küsimustega), aga mingeid väga hulle istumisi siin pole. Keegi ei käi meil külas! Nüüd kui me laminaati panime, siis tuli meie poole ühe päeva jooksul 3 inimest erinevatel aegadel. Tead kui raske on samal ajal laminaati maha panna ja külalisi võõrustada?! Minu jaoks liiga raske, nii et jätsin kõik selle ema kaela ja lukustasin end selleks ajaks oma tuppa. Ma olin ikka hullult pahane. Sonisin omaette ja joonistasin sarvedega kujukesi. Ma tahtsin nii väga saada vana laminaadi maast lahti ja uue asemele ühe päevaga, aga kokku läks meil 3 päeva. Töömehed olid hea 14 aastat tagasi meie laminaadi kokku liiminud, mis on apparently big no-no. Sellevõrra läks selle maha võtmine väga ohtlikult ja aeglaselt. Kui ma oleks ise lõhkuma saanud, siis oleks äkki veidi kiiremini läinud, aga Bonni oli väga segaduses toimuvast ja kartis natuke. See rabistamine jäi seega vanematele.
 Ma arvan, et ma asendasin oma depressiooni kapinuppude otsimisega. Või kogu selle remondiga. Istusime täna ühes kardinasalongis ja ootasime, et meie kardinate lõppsumma kokku lüüakse ja mingi kurbus jõudis jälle minuni. Ma olin nii väsinud, sest sain öösel võib-olla mingi 4 tundi magada ja mul oli kõht tühi. Mingid flashback'id koolist hakkasid tagasi tulema. Hakkasin mõtlema millises tunnis oleks mul sel hetkel huvitavam olla kui seal kardinasalongis oodata kui palju raha peab seinast rippuvale riidele kulutama. Mõtlesin matemaatika peale, aga ei-ei. Kardinasalong võitis selle. Mõtlesin siis keemia peale ja see koht läks nagu keeruliseks, sest vanas koolis oleks olnud keemia tund peaaegu samasugune nagu kardinasalongis passimine... miinus siis see raha, mis sa maksma pead. Kui Täiskasvanutes käisin, siis oli keemia hullult huvitav. Seljuhul oleks keemia võitnud. Lõpuks jõudsin sinnani, et füüsika tund oleks ka peale jäänud ja seda mõlemas koolis. Füüsika tunnid on paremad kui kardinasalongis lõpliku hinna ootamine. Stay in school, kids. Muide, me ei ostnudki neid kardinaid. Müüja lajatas meile lõpliku hinna, mis oli kuskil 500 eurot ja me lihtsalt hajusime sealt minema. Kardinapuu ostsime ära!
 Käisin nüüd pühapäeval vist Jannuga grillimas. Nii tore oli! Ma olin sel aastal super extra ja võtsin telgi ka kaasa. Üllatan end iga kord natuke sellega kui kiiresti ma telgi üles saan. Võib-olla tuleb see oskus mingil hetkel päriselt kasuks. Seni on sellest suht suva olnud. Igatahes... grillimine. Tore oli, süüa sai, nalja sai ja me leidsime ühe täiega mõnusa playlisti Spotifyst. Täiega palju võite. Asjad pakkisime kokku alles pimedas kui mingid metslooma hääled lähenema hakkasid. Vajasin sellist remondist eemaldumist.
 Ma mõtlen palju diivanite katmisest. Mõtlen sellest, et kas on ikka odavam katta olemasolevad diivanid uue kangaga kui osta täiesti uued diivanid (või vähemalt meie jaoks uued). Ma hakkan selles juba kahtlema, sest mööbliriide meetri hind on juba parajalt kolakas. Samas olen ma seni käinud seda mööbliriiet ainult Abakhanis uudistamas. Äkki on Kangadžunglis paar euri odavamat teemat. Kahtlen, aga lähen ikka vaatama.
 Ma ei tea kas seda oli huvitav lugeda. Ilmselt natuke huvitavam kui see, mida ma esmaspäeval oleks kirjutanud, kui ma oleks teadnud mis päev on. Kõik nädalapäevad on sellise remonditolmu all, et ma ei saa enam üldse aru mis toimub. Aeg pole päris. Fuck this.
 Thank you, come again.