Veider on olla ruumis töötavate inimestega ja ise mitte midagi teha. Ei ütleks, et halb, aga veider. Tahaks nagu aidata või õigemini on tunne, et peaks. Tegelikult ei pea. Ole rahulik, Kärol.
Jõuan täna koju alles kõige viimase bussiga. Mõnus õhtune sõit. Tahaks pikemaltki sõita. Iseenesest võiks. Iseenesest saaks ka. Rattaga. Kardan, et mul hakkab külm. Teades mind, siis ilmselt hakkabki. Samas oleneb kui palju ma sõites rahmeldan. Äkki on täitsa okei. Äkki hakkab isegi palav! Vaevalt. Tahaks randa minna. Ilmselt nutaksin. Ma ei tea miks.
Kardan natuke mingit imelikku breakdown'i. Ma olen praegu sellises seisus, et kui keegi küsiks, kuidas mul läheb, siis ma ei tea kas hakkaksin nutma või agressiivselt naerma (whatever that means). Ma ei tea üldse mis toimub, aga kohati on hullult õrna lillekese tunne. Mulle ei meeldi nii. See tekitab minus ebamugavust. Samas päris happy-go-lucky pole ma kunagi olnud. Omandasin pigem "it's gonna be fine" suhtumise. Väga tulevikku ootav. Huvitav. Eh, it's fine. Right?
Mul on ausalt vaja kedagi, kes mulle pidevalt ütleks, et kõik on hästi ja mul läheb hästi ja isegi kui on halvasti, siis on tegelikult okei. Ma tean seda isegi, aga vahel nagu ei jõua kohale. Keegi peab ütlema... ja õlale patsutama. Võib-olla embama. Ma ei tea. Kas ma olen lihtsalt nii üksik praegu, et vajan mingit inimkontakti?
Tahtsin hamstrit võtta. Täiega tõsiselt. Mul on puur olemas. Toidukauss, majake, jooginõu, jooksuratas ja isegi saepuru on olemas. Ma saaksin hamstri võtta. Nad maksavad poes mingi 5.50 ka ainult. Ma võiksin vabalt mingit pisikest looma 2 aastat armastada. Ainult, et mul on juba koer ja orav ja ma võtaksin hamstri ilmselt ainult sellepärast, et mul oleks distraction oma ärevusest ja muremõtetest. Nii ta ilmselt oleks. Ma olen juba oma koera ja orava täiesti ära hellitanud. No umbes kahe aasta jagu armastust on veel üle. Salaja tahan kassi ka, aga sellega oleks keerulisem. Rohkem asju saaks valesti minna. Ma arvan vähemalt. Allergiad ja kulutusi oleks kõvasti rohkem. Hamster oleks tehtavam.
Ma ei tohi hamstrit võtta. Ma ei luba.
Oh, aga rott! Rotid on ägedad. Mul oli parim rott. Kohati kardan eelmist roti omamise kogemust rikkuda. Äkki nüüd tuleks nõme rott? Selline, kes närib end puurist välja ja hammustab näiteks. Ma ei saa panna sellele rotile teise roti põhjal ootusi peale. Poleks nagu aus ju. Ega ju? Kas ma mõtlen selle hullemaks, kui see tegelikult on? Ilmselt. Ma ei tohi rotti ka võtta.
Äkki ma peaks lihtsalt sõitma kellegi loomi hoidma ja maha rahunema. Äkki peaksin agressiivselt oma blogile keskenduma. Maybe? Lugejad oleks äkki rõõmsad. Samas kui rõõmsad nad oleks kui iga postituse sisu oleks "ma olen kurb ja väga ärev, aga ma ei tea täpselt miks". Äkki kedagi aitaks? Äkki kellelgi oleks mingi äratundmisrõõm. "Oh, ma tunnen end sama sitasti! Ma pole nii üksik kui ma arvasin!" Varem on nii olnud. Mulle on kirjutatud. Tore kui mu kurbus ja ärevus kedagi rõõmustab. I guess. Kõlab imelikult kui nii öelda. Üksindust see tegelikult otseselt ei leevenda. Kuidagi teistpidi on parem tunne. Samas on see vist natuke halb distraction, kui ma iga päev oma ärevusest kirjutan. Äkki peaksin nüüd lõpuks hoopis mingi muinasjutu valmis kirjutama. Distraction'id jeeee....
Samas joonistamine poleks ka halb mõte. Eile proovisin. Vaikuses ja hästi pikalt. Nii keskendunult laua taga. Nüüd pole seda vaikust enam teab mis palju. Äkki on see nüüd kuidagi rikutud? Suvi on. Küll leiad neid vaikseid kohti, Kärol. Rahune maha. Üleüldse nagu kõik võiks chillida. Natuke hoolida ja chillida. Kodunt saad välja ka kui päevitamas käid. Rahune. Kõik on hästi! Kõik on täiega hästi. Enamvähem hästi. You can probably do it. It's fine.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar