Käisin üle pika aja kodunt eemal. Tegelikult ma ei tea kas see ajavahemik oli väga pikk. Tundub küll. Ma olen nii palju vannitoa plaatidest ja sofa DIY'dest mõelnud, et aeg tundub järjest vähem päris. Samas polnud ma pahane. Ma pole praegu ka pahane. Mulle tegelikult meeldib niisuguseid asju uurida ja vaikselt ise nokitseda, aga arvestades seda, mis trikke mu vaimne tervis teeb, on võib-olla targem end aegajalt Pinterestist ja K-Rautast eemaldada.
Mõistsin oma emotsionaalse seisu tõsisust jälle. Või siis meenus see mulle. Igasugune ärevuse tunne ajab mind nüüd nutma. Olen omadega selles piinlikus seisus. Kuidagi ei arvanud, et asi nii hulluks läheb, kui kaks natuke vähem tuttavat inimest mu ees on, aga hei... it happend. Tuli pisarapidu. Not my proudest moment. Tuli pisarapidu. Mul on siiani meeletult piinlik. Nad küll ei näinud seda juhtumas, aga peale seda kadusin ma täiesti ära. Nutsin edasi juba omaette ruumis puhtalt häbist, kuna ma sellise lihtsa asjaga, nagu seda on inimestega suhtlemine, hakkama ei saa. Lõpuks rahustas ikkagi jalutuskäik rannas ja emaga vannitoa põrandaplaatidest arutlemine maha. Läksin isegi seltskonda tagasi. Väike võit. Ei osanud kuidagi olla või midagi öelda, lihtsalt istusin seal. Kõigi ees oli lihtsalt piinlik. Enda ees vist kõige rohkem.
Käisin psühhiaatri juures ka. Tavaliselt käin aasta lõpus, nii et see nüüd käimine tundus nagu oleksin kuidagi lüüa saanud. Ma ei tea kas see kõlab loogiliselt. Ma oleks nagu millestki läbi kukkunud, ebaõnnestunud. Nagu oleks valget lippu lehvitanud. Läksin sinna saba jalge vahel ja püüdsin lihtsalt aktiivselt mitte nutta. Sellega läks päris hästi. Vahepeal tõmbas ikka pisara välja, aga polnud nii metsik kui viimane psühholoogil käik. Tunnen, et sain oma muresid piisavalt hästi selgitada. Sain teistmoodi rahusti ja sooja soovituse antidepressante võtma hakata. Kohe päris sooja soovituse. Tulise. Koos skeemiga kuidas alustades tablette poolitada tuleks. Kardan hirmsasti võtma hakata, aga vist pean. Kogu see liigne ärevus ja liigne silmist vee lekkimine on tüütu. Vahepeal polnud mul üldse söögiisu ka. Unegraafik loperdab ka päris metsikult. Imestan, et ma veel üldse midagi teha tahan. Ma ei tea mis toimub. Nii paljud asjad on teistmoodi kui eelneva depressioonilaine ajal. Igatahes proovin rohtusid nüüd mingi hetk. Veel kardan natuke aega. Praegu poleks nagu aega kõrvalnähtudega tegelemiseks.
Kui nüüd täiesti aus olla, siis olen ma seda kirjutades poolunes. Tegime täna kodus nii palju asju ära, et elutoa remondiga alustada. Jooksin hea 10 korda kolmandalt korruselt kastid kaenlas keldrisse. Pärast oli see mõnus "käisin just trennis" tunne.
Sain end vaevu koguda ja siis hakkasime juba vana mööblit välja tassima. Selle protsessi käigus õnnestus mul vahepeal kuidagi kapi alla jääda. Huvitav kogemus. Polnudki nii hull. Naersin.
Jõudsime töödega kuidagi sinnani, et alustasin kummuti lihvimist. Mulle tuli sellega meelde kui tüütu see on. Lihvimine ma mõtlen. Fuck lihvimine! Täna tegin sahtlid ära, homme teen kummuti enda. Jaksan oodata küll.
Õhtul astus veel tädi ka läbi ja julgustas meid mööblit ümber tõstma. See külvas parasjagu segadust. Bonni isegi karjus. Ma polnud sellele isegi mõelnud. Korraks olin, aga tundus imelik ja ebavajalik. Nüüd olen lihtsalt segaduses. Ei viitsi sellele üldse mõelda. Eks paistab mis homme saab. Ilmselt nihutatakse veel pulli pärast mööblit mööda tuba ringi. Lõpuks jääb ikka nagu varem oli.
Ma valutan üleni, aga leidsin vannituppa põranda. Sellega on nüüd korras. Olen väga rahul. Järgmine nädalavahetus tullakse lammutama ja plaatima. Ma olen nii valmis juba. Praegu vihkan kõike, aga plaatimiseks olen valmis.
Lükake mulle veel kapp peale, ma enam ei jaksa. Kui kirja- või loogikavigu leidub, siis oh well...
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar