Hommikune äratus oli kell 6.40. Ilmselt pole raske arvata kui kohutavas tujus ma seetõttu olin. 4 tundi unekest jäi ilmselgelt väheks.
Linna jõudsin ma kuskil peale kella kaheksat ja siis pidin ka koos emaga jooksma mööda linna ringi, et seda ortotontia keskust leida. See oli suhteliselt meeleolukas seiklus. Ema virises, ma tahtsin ainult magada. Normaalne. Kui ma ema virisemise peale käratasin järgmise fraasi: "Tasa! Tõeslised naised ei vingu!" Siis pööras meie kõrval seisnud vana naine oma pea minu poole ja demonstreeris oma kohati üllatunud ilmet. Olgu nii.
Kui lõpuks kuidagi ortotondi juurde jõudsime, siis nagu ikka, surgiti mu suus, öeldi igasugu huvitavaid numbreid ja räägiti kogu kupatuse maksuvusest. Ja WHOA! Meil on kullaauku vaja. Lihtsalt mainin. Ja siis mainiti veel midagi kirurgilisest sekkumisest no ja siis lendas mul pilt täiesti eest ära. Tundsin end väga väärakana. Pärast seal käiku käisime veel tapeeti otsimas. Sittagi ei leidnud. Hakkan juba arvama, et see tapeedinali jääb ära ja kõik seinad lähevad ühtlaselt sama värvi ja no pärast saab äkki mingit huvitavat jama ka seintele toppida. Nt kiituskirjad or smth. Eks näis.
Käisime veel poodidest. Seppälä kinkekaardi kulutasin ma ka ära. Sain kardigani ja ühe kleidi. See oli teine kord kui ma omale kleidi ostsin. Nüüd peaks lootma, et ma selle millalgi selga ka ajan. Ja Seppälä mõõtmete järgi, vähemalt nende kleitide põhjal olen ma suurus XS. Oknorm. Üllatusin lihtsalt natuke. That's all.
Koju jõudes jäin ma lihtsalt magama. Räme väss oli lihtsalt peal. No ja kui ma lõpuks üles ärkasin nägin, et mul on 4 vastamata kõnet. Toredasti. Siis tuli mul jäätiseisu ja ma käisin läbi kõik Kuusalu poed, et leida seda ühte jäätist, mille isu mul oli, aga seda polnud kuskil. Pettusin jõhkralt. See on alati nii, et kui ma midagi väga tahan, siis seda ei olegi. Niunäu.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar