koll emob

Kõik on kindlasti näinud neid kohutavaid filme, kus on kohe alguses kõik ette teada. Miks mul on vahepeal tunne, et ma olen neist ühes? Ajan kõik ülemõtlemise kaela. Ühest küljest on kõik nii koomiline, aga samas sa tead, et selles kõiges on ta priskem tükk draamat sees. Lihtsalt üks kohutav film tegelikult.

Öösel kell 2 magama minnes kiskusin ise vanu haavu lahti, hakkasin lahkama asju, mida olen kord märgade silmadega juba üle kümne korra lahanud. Seekord möödus asi pisarateta, kuid siiski. Miks ma ennast piianan? Ma ju tegelikult tean, mida ma tahan ja kõik on super just sellises korras nagu ta on. No ja siis meenub mulle, et ma ei ela siin üksi ja ma teen inimestele haiget. Siis ma vesistan ja põen kõigi nende vanade haavamiste pärast lihtsalt tunde. Nende samade, mille pärast ma juba varem nuuksunud olen. Ülim arukus. Ülimalt terve mõistus lubab ju nii teha. Ma olen nii kuramuse rumal.. Ma näen ennast juba suure paha kollina. Kõigi nende nõmedate mõtete matmiseks oli mul vaja täna lihtsalt üks suur ja tugev kallistus saada. Sain selle. Enesetunne on nüüd kordades parem. Aitäh.

Vabandused mu emomise pärast. Aga ikka juhtub ju.. või midagi... Ja siis veel vabandusi inimestele, kelle ees ma veel vabandanud pole. Blogis vabandada on küll uus tase, aga no mis seals ikka.

Thank you, come again.