krt, krt, krt, krt

Ma ootasin kelleltki mitu kuud paari sõna. Ma teadsin juba mida öelda tahetakse (süüdistan selles oma instinkte). Ma ootasin ja ootasin. Kuud möödusid. Tunne minus oli juba naeruväärne. Ma oleks olnud nagu tagavaravariant. "Äkki leidub midagi huvitavamat kuskil... las ma natuke vaatan veel ringi. Kui midagi paremat pole, siis räägin välja." Huvitav on sellist teksti ette kujutada eks? Ma olen nii palju sõna "ei" öelnud selle ootamise ajal. Tõesti palju. Ma nii vihkan seda ootamist. Vihkasin. Eriline ülbus on kujutada ette, et ma olen veel nõus ootama midagi, mis tegelikult enam ammu seal pole. Selles olen ma juba täiesti kindel. Ma olen ääretult õnnelik, et on olemas otsekoheseid inimesi. Olen õnnelik, et on olemas inimesed, kes ütlevad kohe kõik välja ja ka näitavad seda välja.

Nüüd on siis... kergem? (Ja kes mu kirjutatust midagi aru ei saa, siis... lihtsalt ei saa. Aga ma tean, et on olemas inimesi, kes saavad sellest täpselt aru.)

Thank you, come again. Teie emo.