"Vabalajal tõmban ma inimestel pükse maha." Selle päeva lause, mis kõlas nii meeletult valesti, et endal hakkas ka paha.

Tudule läksime Anniga mingi pool 4? No ja siis helistati mulle ja lõppkokkuvõttes sai silma kinni panna alles veerand 5. Hästi. Hommikul oli esimene äratus kell 9, sest Anni pidi veel korraks Loksalt läbi käima. Nojah, plaan muutus ja me norskasime rahumeeli edasi. Järgmine äratus oli pmts tund või 2 enne bussi. Jõudsime kõik kenasti valmis. No süüa ma küll ei jõudnud, aga näksimist oli kaasa visatud midagi niiet, nälga poleks ma ka jäänud. Nojaa, oma passi sain ma kätte ja kohe peale seda sõitsime Anni õega Nõmmele. Pidime ta õe last valvama kuni ta ise muru niidab. Ok. Mul tekkis juba vahepeal tunne, et mõtekam oli hoida koeri lapsest eemal. :D Niisiis, ma chillisin kutsudega. Võinoh... üks käis kordamööda mind ja Annit täis ilastamas ja teine kartis mind. Selle arem kutsu oli fcking nunnu. Lõpuks toppis kuidagi vaikselt oma pea mulle käe alla, et ma pai saaksin teha. Ülimalt aww. Teine ilalõug oli lihtsalt igalpool, kõigi juures ja ta ila oli ka igalpool. Nüüd on vist juba imelik seda öelda, aga mul õnnestus need samad kaks ilalõuga kahe inimesega oma elus seostada. Ma ikka oskan.

Kui me lõpuks tagasi kesklinna jõudsime, siis helistasin ma semule, kes mind näha oli soovinud (tsau Kassu!!!). Chillisime siis mööda linna ringi mingi tunnikese(?) ja selle aja sees õnnestus mul soetada üks igavesti mõnus pluus ja mu emal õnnestus Chillale puur saada. :O(Tõsiselt, seda puurijama on mul pool tuba täis?!?!) Agajaa, lõbus oli. Hiljem kui Kassu ära läks tiirutasime Anniga veel natuke mööda poode ringi, vaatasime kuidas Tammsaare pargis mingi mees nendeeee sprei värvidega (absull pole meeles kuidas neid nimetati) igasugu pilte tegi. Sattusime vaatamisega nii hoogu, et ma jäin marsast maha. That was pretty awesome. Õnneks läks veel üks buss ka nii, et midagi väga katki polnud. Bussi peatusesse jõudsin ma ka 5 minutit enne selle tulekut niiet isegi hästi läks. Aga Annit ei näe ma nüüd jälle fucking pikka aega. :( See on küll tõsiselt masendav. :(

Kui ma koju jõudsin pidin ma šoki saama. Tulen oma tuppa ja vaatan, et see on väiksemaks jäänud. Like palju väiksemaks. Siis vaatasin, et Chilla puur on suuremaks kasvanud. Ja siis võttis mul jala värisema. Ja järgmisel hetkel vaatasin ma emale otsa: "Ma oleks tahtnud veel umbes 3 aastat siin toas elada, aga ma saan vihjest aru. Homme pakin asjad kokku ja lähen." Mu ütlemisele järgnes ema evil laugh. Selgepilt. Vähemalt Chilla on õnnelik. Tegi mulle jälle seda pingviini tantsu, et ma nii kuri poleks. Mõjus ka.

Momendil mõtlen ma jälle üle. Roosa muutub vaikselt halliks ja hall kaob ülejäänud massi ära. Kes mõistab, see mõistab.

Thank you, come again.