sissekanne number 200!!!!

Magama läksin ma lõppkokkuvõttes natuke peale nelja. Natuke mõttetuks kiskus kõik juba siis. Ärkasin kõigepealt kell 9 mingi kahtlase une peale. Mind lasti seal peaaegu maha ja ma põgenesin palju ja igast sellist jama. Action käis ühesõnaga. Mõtlesin edasi tududa ja järgmine kord ärkasin kella kaheteist paiku ema kõne peale. "Ärka üles, meile tullakse kell 2 järgi ja viiakse Kaberlasse maja valvama paariks päevaks." Nagu arvata on, siis lendasin ma sekundi pealt püsti ja hakkasin ülemeelikult keksides ja aegajalt rõõmust kilgates asju pakkima. Ja muu selline päikesepaiste, lindude, liblikate ja ükssarvikute taoline jama. Hea meel oli mul igatahes. Kell juba 2 oli siis istusin ma närveldades oma kotitäie elektroonika ja juhtmepuntraga esikus ja ootasin väga kannatamatult, millal juba kodust minema saab. Kohutav.

Momendil olen ma siin ja see kustumatu naeratus pole ilmselgelt mu näost veel kustunud. Mulle lihtsalt niiiiii meeldib siin. Käisin kutsudega müramas juba ja mängisin siia tekkinud süntesaatoril oma parimaid palasid (toimus täiesti random klahvide klõbistamine ja sinna juurde käisid need suurejoonelised pea liigutused, mille tulemusena ma oleks toolilt maha kukkunud ja mu pea hakkas ringi käima). Päevitada veel ei õnnestunud. Loodaks homme sellega tegeleda. Ja homme kohe kindlasti. Loodaks lihtsalt, et ei saja ega midagi sellist. Ma olen nii osav pakkija, et viskasin kaasa 2 paari lühikesi pükse, paar toppi, palju juhtmeid, palju elektroonikat ja loodaks, et üks pusa oli ka meeles kaasa võtta. Minu tavaline pakitud kott. Kui ma Rootsi lähen, siis peaksin ilmselt võtma ilmselt vähem juhtmeid. Aga las see olla.

Ma leian, et on täiesti normaalne koos emaga sellise vanakooli räpi järgi õõtsuda, samaaegselt mingit ebainimlikku grimassi ette tehes. Ilmselgelt on kõik hästi, probleemid paariks päevaks selja taga ja mälu täiesti koju unustatud. Mulle igatahes sobib. Aga oma oravakest igatsen natuke küll.. :/

Thank you, come again.