Täna hommikul ajas isa mind mingi 398675 korda üles. Ilmselgelt olin vihane. No ja siis kui mul kuskil kella kuue ajal ka jube väsimus tekkis ja mul magama õnnestus jälle jääda, arvas ema, et oleks üli lahe mind üles ajada, et minuga lobiseda. Ilmselgelt olin jälle vihane kui mulle paari tunni pärast uuesti helistati ja teatati, et ma pean poodi minema. Dvj, voodist välja siis ja kuidagi emaga poe poole. Vähemalt ühel meist oli hea tuju ja kui veel küsiti miks ma ei kilka ja ükssarvikutest ei laula. Ilma igasuguse keerutamiseta saatsin kõik perse. Mind on terve päev üles äratatud ja ma peaks veel õnnelik olema? No ja siis solvuti minu peale ja ma läksin üksinda poe poole. Tee peal avastasin veel, et mul pole rahakotti kaasas. Oknorm. Well done. Hakkasin siis niisama sihitult alevi peal tiirutama. Seda tegin ma kuskil pool tundi äkki ning otsustasin lõpuks koju tagasi minna. Marssisin trepist üles kolmandale korrusele, katsusin linki... katsusin uuesti linki... ja hakkasin kätega vastu ust peksma. Kui ma lõpuks alla andsin ja veendusin, et kodus mul tõesti kedagi pole, siis helistasin isale. Keegi ei viitsind mulle ust lahti tegema tulla. Läksin tagasi välja ja siiiiiis... nägin kuidas Triinu vist oma ema kortermaja poole kõndis (mul pole kusjuures siiani õrna aimugi kuhu ta minemas oli :D). Jooksin hirmsa hooga talle järele ja sain kätte ka. Ta ehmatas muidugi hirmsasti ära ka. :D No ja lõpuks nii lobisedes ja jalutades olime me metsas. :D Kui kell oli juba nii 10 saamas ja pimedamaks läks, siis mõtlesime tagasi Kuusalu poole jalutada. Tee peal nägime veel karjääri ja tahtsime sealt ka läbi käia. Võin julgelt öelda, et mul on kõik kohad liiva täis. Super.. Kui sealt tagasi metsa läksime, oli kõik jube pime. Mul oli surmahirm. Kartes pimedust ja pmts enamvähem kõike ja omades huvitavaid paranoiasid oli see ilmselt ka loogiline... Ma nägin kuute nahkhiirt ja kahte autot tee peal. Kui nägime kauguses auto tulesid, siis jooksime Triinuga metsa puude taha peitu, aga oli nii ilmselge, et me seal olime, sest me kandsime mõlemad heledat värvi riideid, mida hästi näha oli. :D Naljakas oli igatahes. :D Kui ma kuidagi hirmust värisedes koju jõudsin, siis kallasin ma esimese asjana oma sokid liivast tühjaks. Tunne oli hea.
Homme lähen linna arsti juurde. Täpsemalt ortotondi. Sinna siis uuele katsele. Eelmine kord üritati mu huult augustada. Mu enda hamba ja arsti sõrme vahel. Peaaegu õnnestuski vist. Agajah, loodaks, et mul on kogu selle üritusega natuke rohkem õnne. JAAAA kui ma arsti juurest tulen, siis lähen remondi jaoks tapeeti otsima. Loodaks, et mul on ka sellega õnne. Votvot.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar