what a fun... everything.

Eilsest rääkides. Mul on oma paanikahoogudest kopp ees. Ühed debiilsemad asjad üldse. Nutad ja kõõksud  tund aega järjest ja peale seda tahad lihtsalt aknast välja hüpata või teha midagi väga rumalat. Eile õhtul otsustasin teha midagi rumalat. Triinu ema korter oli vaba. Rahvas kogunes sinna. Well, that was fun... or not.
 Hommikul või juba päeval oli esimene asi peale ärkamist Jannule õnne soovimine. Tuleb välja, et inimesed ei taha mind oma maja juurde luurama. Who knew... Seega, saime kokku mänguväljakul ja rääkisime tunnikese veel juttu.
 Tahaksin ema lüüa. Ta on koguja. Eile hakkas karjuma kui ma tahtsin kilekotte ära visata. Sest neid ei tule ju kuskilt juurde... Täna ei viitsinud isegi asjade ära viskamisega uuele katsele minna. Tulemus oleks nii või naa sama olnud. Viskan homme selle sita välja. Kedagi ei tohiks kodus olla. Soovitati sellist meetodit. Eks siis õhtul näeb kas mind lüüakse maha või ei. :)
 Rääkides hetke tujust... Segaduses. Lihtsalt ülimalt segaduses.
 Thank you, come again.

viimased pool tundi olen seda non-stopilt kuulanud

 "Did you know?":
 Nende debüütalbumikaas on pildistatud samas stuudios, kus minagi käisin. Elagu YELL!

klõps

 Käisin eile linnas. Vihkasin iga minutit. Und polnud ikkagi.
 Ah see vihkamine? See tuli enese pihta. Sest ma olen nii kuradi sinisilmne. Muretsen teiste inimeste pärast rohkem kui enda. Pärast on kõik pekkis. Mu enda jaoks. See on nagu uut moodi hoolimatus mu enese suhtes. Sest inimesed paistavad olevat lõppkokkuvõttes värdjad, kes sulle lõpuks näkku sülitavad. Mulle oleks nagu kaamel näkku sülitanud. See plärakas on lihtsalt niii... ew. Ja ma lasen seda teha. Ma lihtsalt fucking lasen seda teha. Ja sellepärast ma tõesti vihkan ennast. Kas minu inimeste vihkamine on ikka veel küsimärgi all?
 Ma ei taha enam. Ma ei saa enam. Ma olen juba praegu täielik inimvare. Ma olen omadega täiesti perses. Ma nagu ootaks päästmist, mis ilmselgelt vist kunagi ei tule. Sest seni on mulle lihtsalt näkku naerdud. Ilmselt ka edaspidi. Well, see kõik mõjub enesehinnangule suurepäraselt. Ma ei taha enam midagi. Sest kõik mida ma seni tahtnud olen on minu jaoks ainult kaugemale ja kaugemale ujunud selles kuradi lõputus täitumata unistuste ookeanis. Kui nii edasi läheb siis ma hakkan juba naeratama neile materiaalsetele inimestele. Dear, people - fuck you!
 Thank you, come again...

postitus nr. 700

Well, that's fun. Ma ei saa ikka magada. Kell on pool 6 läbi juba. Awesome... Sain teada, et issi äratuskell kõlab nagu suitsuandur. Pidin end sellepärast peaaegu surnuks ehmatama.
Well, ma üritan veel kaheks tunniks silma kinni pigistada.
Thank you, come again.

a little update

 Hoiupaigaga seoses. Me ei olnud mehed ja me ei olnud nii ees kui oleks tahtnud. Positiivne on vähemalt see, et kutsu sai ikkagi hea kodu... JA me saime endale Hoiupaigast BFF'i, kes üritab meid sinna tulevate kutsudega kursis hoida ja hoida silmi lahti. Niisiis juhul kui sinna tuleb keegi selline armas tegelane, kes sobiks siia meie juurde ja tahaks minuga metsas jooksmas hakata käima, siis oleme me esimesed kellele helistatakse. Ja ta julgustas meid ikka neile helistama ja kutsus meid sinna nunnude Muridega jalutama. See oli ilmselt üks nunnumaid telefonikõnesid seni. Kuid siiski peab hoidma kõike ristis ja hullult soovima jajajaja jah. Ma niiiiiii loodan, et läheb õnneks ja ma saan oma nunnuka ka seal kunagi.
 Peale selle missiooni midagi nii olulist vist enam polegi. Ei teagi enam kas ma homme linna lähen. Ei tea kas viitsin. We'll see.
 Thank you, come again.

feeling like a lion, everything is rawrsome.

tibu ootamas, et ma ta välja laseks

Tegin täna küüntega natuke nalja. Kuna ei tulnud nii hästi välja kui ma oleks tahtnud, siis teen homme jälle. Aga mingi pildi teen ilmselt praegusest seisust ka. Üks käsi näeb vähemalt inimlik välja...
 Terve päeva jooksul oli imelik enesetunne ja kõikvõimalikud negatiivsed mõtted vasardasid peas. No ei olnud hea päev.
 Õhtul läksime perega tädi Sirje juurde. Ta elukaaslasel oli sünnipäev. Seal istusime ka tunde. Mul oli küllaltki igav. Kõik rääkisid veneajast ja ma lihtsalt istusin seal ja mängisin telefonis kaarte, sest ma ei osanud midagi sinna juttu vahele ka lisada. Mingil hetkel muutus see vestlus hirmnaljakaks. Ja nii vahetpidamata naerdes sain ma aru, et ma olin vist natuke ülesöönud. Polnud hullu. Koju oli sellegipoolest väga armas jõuda. 2 korrust ülespoole kõndida oli täiesti võimalik. Kodus tegime ka natuke nalja emmega. Iss ei saanud nalist aru.
 Homme on äratus vist kell 10. Või natuke enne. Pean emale meelde tuletama, et ta Hoiupaika helistaks. Niiet näpud risti, varbad risti, käed risti ja jalad risti, et kõik hästi läheks ja et meil pmts veaks. Üritame seda 'kes ees, see mees' loogikat rakendada. Ehk läheb õnneks.
 Thank you, come again.

miks sa minust aru ei saa?!

üks parimaid GIF'e

 Ma hakkan ilmselt täna lihtsalt surema. Veel nüüd öösel. Sest mul pole absoluutselt õrna aimugi mis toimub. Ükskõik kui palju ja kui paljude poolt mulle ei öelda, et kõik on okei. Defineeri okei. Ma ei saaaaaa olla. Üritades magama jääda hakkavad igasugused mõtted pähe ronima. Kõik mis mind potensiaalselt nutma võib ajada või tekitada jälle mingi debiilse paanikahoo. Otsustasin kirjutada, et neid ennetada. Samas nutnud olen ma enne ju ka kirjutades... We'll see, mis saab. Igatahes. Olen murest roheline ja keegi ei paista mõistvat. Olen ju ennegi saanud teist inimest usaldades lihtsalt vastu vahtimist. Mitmeid kordi. Küll see oleks vahva kui see korduks... I mean, ma võtaksin ilmselt omale ükskõik mis jõudu kasutades kutsika ja oleks õnnelik üksikema kahe karvase lapsega. Või õnnetu. See osa pole veel päris selge.
 Mida ma olen täiesti vihkama hakanud? Lubaduste väänamist. Ei, mkmkmkmkmkm, eieieieieieieiiiiii. Kõige rõvedam asi üldse. Sulle antakse konkreetne lubadus. Sa usaldad inimest ja usud teda. Mida tehakse? Hakatakse seda lubadust väänama. Hakatakse kauplema. "Aga kui ma teen ainult nii ja naa jnejne." (ilma konkreetse näiteta on tsipa raskem seletada, aga ma loodan, et see on mõistetav -.-) Lõppkokkuvõttes on lubaduse originaal täiesti unustatud. WTF? No ei, selline asi ei saa ju okei olla. See vihastab mind meeletult. Rohkem kui välja näitan. Sellise käitumise jätkudes ei saa ju säilida/tekkida selline asi nagu usaldus.
 Minu point? Ma olen väsinud, vihane, mures ja tahaksin midagi lõhkuda. Loodan, et sul on seal kuradi lõbus.
 Thank you, come again.

ei. ole. võimalik.

 Täna oli ülimalt lebo päev. Ei ole erilisi sündmusi mida siin jagada tahaks.
 Vaatasin just Tallinna Loomade Hoiupaiga kodulehekülge. Mida imet. Viki on ära antud ja meile ei mõeldudki vist märku anda. Nüüd olen ma veelgi rohkem heartbroken, sest selle pisikese nimel ma tõmblesin  enda organid paigast ära. Otsisin kõik kutsu jaoks vajaliku kokku, arvestasin asju (e. tegin matemaatikat) jnejnejne. Nüüd lihtsalt on meile keskmist sõrme näidatud. Wtf? Ma olin juba isegi harjunud mõttega, et temasugune pisike tegelane hakkab siin ringi sebima. Ma olin juba nii, nii õnnelik ja rahul. Ja nüüd? *Põmm* "Su laps anti kellelegi teisele ära!" Tunne on täpselt selline. Ja kuidas ma nüüd emale ütlen? Mingil põhjusel ma arvan, et ta teeb salaja nurga taga oma 'happy dance'i, aga ma ei tea ka enam, sest ta aitas ju mul koristada ja plaane teha. Ta ootas lõpuks koos minuga. Äkki isegi nutame veel koos. Mul on küll praegu silmad märjad. Unistuse täitumine on jälle kaugemale libisenud.
Thank you, come again.

mul oli tore päev tegelikult

Call me, fuck this 'maybe' shit!

Ma ei täinud täna midagi. Ma olin niiiiiii laip. Ma isegi ei mäletanud, et ma eile siia mingi postituse kirjutasin. Veel vähem mäletasin ma seda originaalset pealkirja, mis ma sellele panin. Good job, me!

 Ei päriselt, ma ei teinud täna midagi. 

 Thank you, come again.

ma tahan tegelikult väga, väga magama minna praegu. säh, võtke lugemist.

 Ma ei saanud terve öö normaalselt magada. Ärkasin iga natukese aja tagant üles. Kusjuures enne oma hommikust äratust olin ma juba ärkvel.
 Linna jõudsin natuke peale üheksat. Läksin otsejoones Lastepolikliiniku poole. Peale pidin ma tervelt tunnikese istuma ja ootama. Olin jõudnud kohale pool tundi varem, sest lootsin salamisi, et saan varem ära käidud + olin olnud teel sinna kiirema sammuga kui arvasin. Ja siis olid arstid nii pool tundi veel graafikust maas. Kena tunnike sai seal ooteruumis istutud. See oli suhteliselt tappev. Seda enam, et ma öösel magada ei saanud. :) Igatahes. Midagi surmavat mul viga pole. 2 soolatüügast. Lähen neid vist järgmine nädal kõrvaldama. Ja saabki ühelepoole.
 Peale arsti juures käiku sättisin ennast Kristiine poole, sest pidin endale uued teksad ostma. Well, that was fun. Minu jaoks on teksade ostmine alati seiklus. Ebameeldiv seiklus. Peavad mu jalad niiiiiii kuradi pulgad siis olema... Nojah, igatahes. Käisin mööda poode nagu lollakas. Selg valutas, kurk kuivas, jalad olid nii läbi omadega. Oleks tahtnud lihtsalt pikali visata. Jõudsin Zarasse. Proovisin peaaegu kõik sealsed püksid jalga. Leidsin ühed sobivad ka. Maksid päris viisakat hinda ka. Mõtlesin igaksjuhuks veel natuke ringi käia. Jõudsin siis Terranovasse... Krahmasin peaaegu kõik sealsed teksad kaenlasse ja läksin proovikabiini. Leidsin sobivad teksad. Kuna mul on Terranovast ostetud teksadega positiivsed kogemused ja see hind oli ka tsipake väiksem, siis lõpetasin pükste otsimise sealsamas. Ühesõnaga püksid sain ma kätte. Kuna mul jäi veel raha järgi ja Robini tulekuni oli ikka tükk aega veel jäänud, siis mõtlesin veel New Yorkerist toppe otsida. Sest mul on neid vaja. Musta ja valget. Sain need ka kätte. Mul jäi veel aega üle. Läksin lemmiklooma poodi. Mingi seitsmes kord vist juba. Vaatasin loomi. Sealne tšintšilja oli niiiiiiiii palju suurem kui minu oma. Ta nägu oli musta värvi ja keha oli tumetumehall (jah, ma tean, et ma kirjutasin tume 2x), aga kõhu alt oli ta valge. Tema reklaamis ka ennast seal. Üliiiiiiiinunnu elukas oli.
 Kui Robin lõpuks minuni jõudis, olin ma juba suremas. Väsimusest. Valutamisest. Kõigest. Ja siis käisime me veel Kristiine Keskusele 7 ringi peale. Sest topelt ju ei kärise. :):):):):)
 Saabudes kesklinna läksime Tammsaare parki. Seal oli mingi üritus. Pole absoluutselt õrna aimugi mis üritusega tegu oli, aga miski bänd mängis seal. Hapud Viinamarjad oli vist nimi. Päris 5 bänd oli. Edasi läksime Solarise Pet Center'isse jänkusi vaatama.
 Koju jõudsin ma kuskil kell pool 9. Issver kui väsinud ma olen. Ja ma pean veel Robinile helistama, et teada saada ega tal kõrva juuksuris otsast ei lõigatud. Ma ei jaksa rääkida. Ma ümisen
 Thank you, come again.

I've got thoughts more tangled than my headphones.

WHOAAAAAA!

 Ma ausaltöeldes pettusin kui isa juba hommikul kella üheteist aeg koju jõudis. Tuli kohe minu juurde oma armiga eputama. Mõned kohad pidavat tuimad olema. Mulle tulevad alati külmavärinad peale seda armu vaadates.
 Olin tubli tüdruk ja lugesin raamatut ka täna. Küüntega hakkasin alles õhtul tegelema. Alles praegu panin teise kihi lakki peale, sest üks kiht tundus liiga uimane jäävat. Küünteblogist siis nii palju, et ilmselt ma tekitan sellise asja. Postitused hakkaksid sinna ilmuma korra nädalas (sest ma teen korra nädalas oma küüntega midagi ja ma ilmselt ei viitsiks nädalas iga päev midagi uut teha) jaaaa jah. Huvitav oleks teada mida inimesed esimesena näha tahaksid. ;)
 Praegu olen iga õhtu oma pisi-tibuga mänginud. Lasen ta lihtsalt voodisse jooksma ja hüppama. Armas laps-orav mul. Seriously.
 Homme lähen linna nahaarsti juurde. Eks siis selgub, mis mu põlvel pesitseb. Sain alles täna teada mis kell ma seal olema pean. Pean ärkama umbes sama varakult kui ma koolis käies ärkasin. Üle pika aja on päris fun... tegelikult mitte. Peaksin magama minema.
 Thank you, come again.

I don't know how to deal with what I'm feeling.

 Olin issiga kodus. Vaevu rääkisime. Enam vist pole BFF'id. Kahju on.
 Oleksin pidanud peaaegu homme varahommikul linna minema, sest naine, kellelt me koerapuuri ostame pidi lennujaama minema ja siis oleksin ma selle puurikolaka pmts kätte saanud, aga see bussidega sebimine ei paistnud kuidagi toimivat. + tuli välja, et ta tuleb juba 15.09 tagasi. Siis ei paistnud enam tähtsust omavat. Koeraplika kohta veel helistatud pole. Niiet on veel aega koristada ja tema jaoks asju osta. Kui ma reedel linna lähen, siis ilmselt vallutan lemmiklooma poode.
 Homme hakkan küüsi tegema endale. Plaan on olemas juba. Ja siis ma mõtlesin veel, et äkki peaksin eraldi mingi küünte teemalise blogi tegema. Kas peaksin? Blogis tuleks juttu küünelakkidest, mida ma kasutan ja kuidas ma mõningaid mustreid ja asju teen. Oleks see hea mõte? Aega mul ju põhimõtteliselt oleks. Avaldage arvamust. :)
 Lisaks sellele olen ma homme üksi kodus, sest issi läheb linna arsti juurde niite välja võtma. Homme saab siis armi täies hiilguses näha. Vöimas.
 Igatsen mõningaid inimesi.
 Thank you, come again.

wondering

 Ma olen segaduses. Kas kõik inimesed ajavad ainult rikkust taga? Kas kõik tahavadki siis tõesti olla ainult rikkad ja ilusad? Kas ainuüksi edus peitubki siis õnn või on inimesed muutunud lihtsalt materiaalseteks?
  Ma olen nende küsimustega juba tunnikese maadelnud ja ma lihtsalt ei saa sellest aru. Miks panevad inimesed raha tihtipeale tähtsamale kohale kui näiteks nende endi lähedased inimesed? Kas nende mõtlemine võiks olla umbes selline: "Inimesed tulevad ja lähevad. Rahaga saab asjad aetud, raha on usaldusväärsem." If that's the case... siis on minu arusaam elust kui sellisest täiesti vale olnud. Ilmselt on sellise mõtlemisega inimesed ka ebakindlad. Nad hoolivad rohkem teiste inimeste arvamusest. Nad tahavad teistele muljet avaldada. Need inimesed tõmbavadki sellise mõtlemisega enda poole teisi materiaalseid inimesi. Inimesi, kes peavad tegelikult oma 'sõbra' asjade hulka ja raha olulisemaks kui sõpra ennast. Nõiaring.
 Mina ei suuda taluda materiaalseid inimesi. Ma ei väärtusta raha nii palju kui nemad. Ma ei mõista neid. Raha teebki siis õnnelikuks? "Pohhuj see armastus! Pohhuj see rõõm väikestest asjadest!" Mina ei suudaks nii öelda, sest minu jaoks on see olulisem, kui seis minu rahakotis. Ma võin päevi lihtsalt kirjutada ja sellest ülimat rõõmu tunda. Ma saan end tunda inimesena, kes teeb midagi, mida ta väga armastab. Seda tunnet ma raha eest osta ei saaks. Ma näen kuidas Chilla haigutab ja ma lihtsalt hakkan naerma, sest see on nii kuramuse armas. Sellist emotsiooni ei saa osta mitte millegagi. Emotsioone ei saa osta! Ja emotsioonid panevadki end elusa inimesena tundma. Vähemalt nii ma arvan.
 Vabandan selle veidra postituse pärast, mille ma kell 3 öösel kirjutasin. Ma jäin lihtsalt oma suurde mõttemulli kinni.
 Thank you, come again.

i'm in like with you

selline preili

 Ärkasin ema telefonikõne peale. Ta oli varjupaika helistanud ja ühe kutsu kohta küsinud. Ta olevat veel 2 nädalat hoiukodus ja siis peaks selguma kas nad tahavad teda endale või ei. Pidi olema üks probleemne faktor - kass. Loodetavasti on see probleemne faktor piisavalt probleemne ja ma saan selle ninnunännu omale. Me koristame emaga juba nagu pöörased. Ema tegi ka kõnesid koerapuuri asjus. Sest me leidsime, et see oleks vajalik... kui me just ei taha, et meie äraolekul hakkaks mingi hull action pihta. Kutsu ise on 6 kuune väike beežikas plika. Ei jõua ära oodata temaga tutvumist.
 Üleüldse olen ma mõelnud mis emotsioonidega ma oma nummikule järgi läheks. Ilmselt oleksin täiesti pisarates. No ikka korralikult. Näost punane ja nägu pisaratest täiesti läbi ligunenud. No siiski kuradi 12 aastat soovimist ja palumist, anumist. 12 aastat! Tunne on peaaegu nagu oleks 12 aastat oma last oodanud. Õudselt tahaks juba kätte saada. See ettevalmistamise aeg on nii veider kuidagi. Tunne on selline, et see aeg jõuab järjest lähemale ja lähemale. Teotahe kasvab iga päevaga. Ma tahan nii väga selle pisikese olemist siin võimalikult koduseks ja mugavaks teha. Ma mõtlen juba kõikvõimalikele asjadele mida ma temaga reaalselt koos teha saan. Täpselt nagu need 12 aastat olen teinud, aga nüüd tundub see nii kuradi reaalne ja täiesti käeulatuses. See kõik teeb mind jällegi ülimalt õnnelikuks. Ema loodab ka, et koer mõjub mulle paremini. Saan rohkem väljas käia ja minus tekib rohkem seda positiivset energiat. Ja minu jaoks on peaaegu täiesti uskumatu ka see, et ema lausa tahab teda ja tõesti loodab, et me selle pisikese endale saame. Btw, ema töökaaslased elavad mulle ka selles lapseootuses kaasa... mis on kohati imelik, aga mulle sobib.
 Reedel lähen ma linna nahaarstile, sest suve jooksul tekkisid mu põlvele mingid imelikud asjad. Ema pani mulle aja kirja ja reedel saan teada, millega tegu on. Can't wait.
 Homme ma koristan. Ausõna. All. Day. Long.
 Thank you, come again.

look for the girl with a broken smile, ask her if she wants the number of my orthodontist.

 Oh right... IDGAF.
 Reedel tuli Robin siia. Nunnu oli. Alles täna hommikul pidi ära minema. Kahjuks. :(
 Päev on möödunud netis surfates. Läksin tagasi Tallinna Hoiupaiga kodulehele. Ei taha kuidagi alla anda. Üldse ei taha. Lisaks sellele otsin veel kutsule kõike vajalikku kraami (kaelarihm, jalutusrihm, söögi- ja jooginõu jne.). Sihikindlus viib edasi. Right?
 Ma jõin parasjagu oma Coca-Colat, kui mu tuppa lendas mu ema sõbranna ja hakkas ajama, et Coca-Cola on kõige jubedam jook maailmas, et see on nii, nii kahjulik, et mul pole varsti hambaid enam suus ja mu organid hakkavad üles ütlema ja, et Kaika-Laine oli öelnud seda ja teist. Seda kõike kuulates tekkis mul hirmus janu. Tõstsin klaasi huulte juurde ja jõin kõige paremat külma jooki maailmas - Coca-Colat. Mulle meeldib mu ohtlik elu.
 Millalgi järgmise nädala sees lähen ma linna ka. Ma pole veel päris kindel mis päeval, aga neljapäev, reede ja laupäev tunduvat võimalikud päevad olema. Kui keegi üldse mu blogi loeb ja tahab kokku saada, siis oleks armas märku anda. And I'm all yours (well, almost).
 Thank you, come again.

heartbrokeeeeeeen

 Terve minu 'heartbroken' lugu on eilsest. Let the story begin.

 Hommikul magasin esimese asjana sisse. Mul oli 40 minutit aega bussini. Selle aja sees pidin pea ära pesema, näo pähe määrima ja miskid riided selga otsima + sööma. Kusjuures see õnnestus mul. Buss sõitis mul täpselt nina eest ära, aga ma sain 40 minutiga enamvähem kõik tehtud. - söömine. Järgmine buss läks tunni aja pärast. Ootasin.

 Linna jõudes ostsin kohe endale uue pealislaki, sest vana on juba pmts otsas. No ja riiuli tagant ilmus välja Robin. Kui vahva. 

 (Jätan praegu hulga vahepeal toimunut vahele ja lähen otse kõige masendavama juurde.) Robin helistas veel enne minekut loomade hoiupaika, et Maiju kohta küsida. Keegi oli koera juba ära võtnud. Ma olin täiesti heartbroken (vabandage pidevat sõnakordust, aga see on elu). Otsustasin ikkagi, et on vaja minna. 

 Issver kui pikalt busse pidi ootama. Lõpuks kohale jõudes oli tunne nagu lapsena Tivolisse jõudes oli - põnevil. Läksime kutsusi vaatama. Hirmus haukumine oli. Esimest korda elus nägin koera, kes reaalselt mööda seinu jooksis. Sealsed koerad on ka juba päris kavalad. Poosetavad ja on kohe su BFFid. Kui lähedki jalutama, siis on asi pigem vastupidi - sind jalutatakse. Enamus koeri olidki suured. Ja siis... siis nägin kõige armsamat pisikest valget koera üldse. Kõige nunnumate käppadega, kõige sõbralikumat ja ilusamate silmadega ninnunännut. Kui läksime sisse tema kohta küsima, siis saime teada, et ta on juba ära broneeritud ja tuli siia Kohtla-Järvelt (ühe kandi rahvas seega). Lahkusin ma igatahes murtud südamega. Esiteks oli hoiupaiga kodulehel palju valeinformatsiooni ja teiseks oli lihtsalt meeletult kurb näha nii palju ilusaid ja sõbralikke koeri väikestes puurides luku taga. Minge võtke koeri varjupaigast. Aitäh.

 Koju jõudsin mingil hilisel tunnil. Sobis.

 Thank you, come again.

 

"A Te olete ju ikka sõbrad edasi, eks?"

oma musiga

Mõtlesin, et peaks hakkama raamatut lugema. Tjah.

 Palju huvitavaid asju juhtus täna. Käisin vannis. Vett ei olnud sees, nii et sokid ei saanudki märjaks. 

 Vahtisin endiselt Maiju pilte suu ammuli ja niuksudes. Kärol on armunud. Nüüd peab ema ka ära armuma. Küll isa armuks ka ära. Lõpuks on ta ju kõigisse mu lemmikloomadesse ära armunud. Isegi vanasse naabrinaise koera oli armunud. Ta ei tunnistanud, aga ma tean seda pilku. Vähemalt ühes silmas oli see pilk. Teine silm on lihtsalt... suur.

 Naljakas on kuidas ema räägib mulle, et ma issit närvi ei ajaks millegagi ja siis tuleb koju ja lõugab nagu draakon. Me oleme issiga BFF'id. Issi tuleb mulle kaebama, kui emme liiga teeb.

 Paluks neljapäeva. Aitäh.

 Thank you, come again.

HAA-HAA!

 ma ei lähe kooli. ma ei lähe kooli. ma ei lähe kooli. ma ei lähe kooli. ma ei lähe kooli. ma ei lähe kooli. ma ei lähe kooli. ma ei lähe kooli. ma ei lähe kooli. ma ei lähe kooli. ma ei lähe kooli. ma ei lähe kooli. ma ei lähe kooli. ma ei lähe kooli. ma ei lähe kooli. ma ei lähe kooli. ma ei lähe kooli. ma ei lähe kooli. ma ei lähe kooli.

 See ehe õnn, mis lapse silmist vastu särab. Need üksikud õnnepisarad, mis neist silmist langevad... Keegi ei tea, milline ääretu õnn on lapse jaoks, kui tal lastakse tegeleda aasta jooksul sellega, mis teda tõesti huvitab ja seda ilma kellegi kamandamise ja maniakaalse jälgimiseta. Las laps olla. Lihtsalt. Siit võib midagi väga suurepärast tulla. Olen väga sillas selle 'oma aasta' pärast.

 Täiesti teisel teemal... Issi tuli täna koju! Kodus oligi juba kuidagi nii imelik ja võõras olla. Operatsioon oli edukas, kasvaja on läinud. Haiglas oli ka üli fun, fun, fun olnud. Vaade palati aknast oli võrratu olnud... Tjah, meil oli issiga pikk vestlus. Nüüd hakkame lihtsalt kogu perega lootma, et rohkem selliseid kasvajaid ei teki, sest see oli tal tegelikult juba teine kasvaja... Aitab kah!
 Kodus mõtlesin, et peaks koristama. Ja sinna see jäigi.
 Ma tahan Maijut omale. Leidsin Tallinna Loomadehoiupaiga kodulehelt omale lemmiklooma. Äkki saab neljapäeval külla minna. Emmega peab veel ka pikalt rääkima. Võinoh, proovima. Pühapäeval üritasin. Pisarad tulid koguaeg silma. Korduvalt hakkasin nutma. Tundub, et talle on väga raske selgeks teha, mida üks väike kutsa mulle tähendaks. Ma olen juba neljandast eluaastast peale kutsut soovinud. Iga kiri Jõuluvanale sisaldas soovi saada päris oma väike kutsu. Samuti teadsin ma alati, mida oma sünnipäevaks küsida. Tjah, ühel aastal saatsin Jõuluvana perse, sest see värdjas lihtsalt mõnitas mind. Saatis mängukoera. Värdjas... Igatahes. Ma kirjutan vist emale kirja, sest ma hakkan muidu nvn nutma. Öäh. Järjepidevus.
 Neljapäeval lähen ilmselt linna. Pean raamatupoest läbi käima kindlasti. Koostan mingi nimekirja raamatutest, mille ma sel aastal läbi pean lugema. Võtan kindlasti ette üle 8 raamatu, sest mul peaks ju teoreetiliselt aega lugeda olema, või mis? Lisaks tahaks ka Lush'ist läbi käia ja mingi hea lõhnaga kreemi endale leida. Praegune kreem panevat mind lõhnama nagu vanainimene. Tänks. Tead küll kes... tänks. Ahjaa, nägin nüüd reedel linnas käies, et China Glaze'i küünelakid on soodusega, nii et luban vb ühe osta endale.
 Homme koristan. Raudselt. Mu toa põrand on üleni lihtsalt riideid ja asju täis. Täielik hullumaja. Mu laud on täiesti juhtmeid ja raamatuid täis. Jube.
 Thank you, come again.

 Unistan loomade varjupaika minekust.

Käroli seiklus

arva kus.

wut?

 Täna oli haige päev. Tõsiselt. Esimene äratus oli kell 6 hommikul. Lükkasin edasi kuni kell sai 7 ja mul oli tund aega bussini jäänud. Ehk siis ma jooksin voodist pesema ja lõin oma õlgu igalepoole ära. Ai. Kuna mul pildistamise pärast polnud vaja meiki või mingit special soengut teha, siis lihtsalt fööniga juuksed kuivaks, kontsad kotti ja jooksuga bussile. Sain isegi veel oodata. Jess...
 Robin ootas mind bussipeatuses. Ilmselgelt olid meil omad jutud selgeks rääkida. Ilmselgelt ma sellest siin ei räägi. :) Edasi šoppasime. Sain lõpuks ometi selle tagi omale! Lõpuks ometi! Ja seda üliüliüliilusat musta kleiti proovisin ka uuesti selga. Täitsa lõpp. Pisarad olid peaaegu väljas. No ma PEAN selle saama lihtsalt! PEAN! Lõpptulemus oli see, et Robin lükkas mu sellest poest lihtsalt välja.
 Käisime veel mingeid kreeme nuusutamas ja süüa ostmas ning juba oligi aeg hakata pildistamisele liikuma. Maja leidsime kohe üles tegelikult. Sissepääsu ei leidnud. Mingit silti, et 'tere, siin on nüüd YELL'i stuudio' polnud. Seega, me kõndisime igaksjuhuks kogu ümbruse läbi ja otsisime silti. Ei leidnud. Ekslesime umbes pool tundi. Lõppudelõpuks nägi Robin tuttavat, kes juhtumisi oli ka minu fotograaf. Jõudsin kohale täpselt õigel ajal. Uhke tunne oli. AGA ma olin niiiiiii närvis, et äsja söödud pitsalootsikud oleksid mööda mu söögitoru uuesti välja purjetanud. Jube enesetunne oli. Öäk.
 Kui lõpuks Victoria tuli, siis algas rohkem selline vestlemine teemadel, mida tohib modell teha ja mida mitte. Mille järgi tegelikult neid üldse valitakse ja kuidas kõik toimib. Õpetati ka fotograafi, nii et väga huvitav oli kuulata. Täitsime ära ankeedi ja siis pmts kohe pildistama. Enne mind käis üks noormees ja üks noor vene tüdruk. Siis pidin mina minema. Öäöäöäöääöäü... Igasugune hirm kui selline kadus. Täiesti. Kõik oli jumalast oknorm. Pildid ankeedi jaoks sai ära tehtud päris kiirelt. Hiljem tahtis veel üks fotograaf mind pildistada. See pidavat hea märk olema. Nojah, ja see pilt, mis nüüd minust facebook'is ringi lasti liikuma ongi just selle tulemus. Ilma töötluseta pilt meeldis mulle kusjuures rohkem, aga mida rohkem ma seda nüüd vaatan, seda huvitavam see tundub. Kokkuvõttes võib küll rahule jääda. Pean ka seda mainima, et kõik inimesed olid väga toredad, seega oli ääretult meeldiv selles seltskonnas viibida. Teinekord keksin rõõmuga kohale. See 'teinekord' võib juhtuda juba järgmine nädal. Mulle sobib. :)
 Kui kesklinna poole tulema sain, siis tundsin alles seda meeletut väsimust. Kõht oli ka hirmus tühjaks läinud. Läksin Solarise poole, et marsaaegu vaadata ja mingit nomnommi osta. Otseloomulikult tulin välja pitsalootsikute kott näpus. Need olid veel soojad. Seadsin end ühe pingi peal sisse ja hakkasin juba saiakest hammustama kui out of nowhere ilmuvad keskid 2 tegelast ja tulevad rääkima kui ilus tüdruk ma olen ja sobiksin mingisse moeetendusse. Pidin 10 minutit seda plära kuulama. Ma tahtsin ainult süüa... Kui nad ära läksid ja ma olin selle flaieri kotti toppinud ja hakkasin uuesti saiakest hammustama, kostus uuesti: "Tere, ilus tüdruk!" Tuli rääkima keegi pooljoobes mees. Tahtis veel juua. Ma tõesti ei kujuta ette kuidas ma teda sellega oleks aidata saanud. Ja siis tahtis ta telefoni laadida. Okei. MA TAHTSIN JU AINULT SÜÜA! Pidin oma asukohta muutma, sest raudselt oleksid veel mingid vennad mu einet segama tulnud. Raudselt!
 Vahepeal astusin vale bussi peale ka, aga no big deal... Süüdistame väsimust. Lõpuks sain 19.07 mineva bussi peale. Olin rahul. Sain koju. Kodus on hää.
 Homme pole mul nii tegus päev. Ausõna!
 Thank you, come again.