wondering

 Ma olen segaduses. Kas kõik inimesed ajavad ainult rikkust taga? Kas kõik tahavadki siis tõesti olla ainult rikkad ja ilusad? Kas ainuüksi edus peitubki siis õnn või on inimesed muutunud lihtsalt materiaalseteks?
  Ma olen nende küsimustega juba tunnikese maadelnud ja ma lihtsalt ei saa sellest aru. Miks panevad inimesed raha tihtipeale tähtsamale kohale kui näiteks nende endi lähedased inimesed? Kas nende mõtlemine võiks olla umbes selline: "Inimesed tulevad ja lähevad. Rahaga saab asjad aetud, raha on usaldusväärsem." If that's the case... siis on minu arusaam elust kui sellisest täiesti vale olnud. Ilmselt on sellise mõtlemisega inimesed ka ebakindlad. Nad hoolivad rohkem teiste inimeste arvamusest. Nad tahavad teistele muljet avaldada. Need inimesed tõmbavadki sellise mõtlemisega enda poole teisi materiaalseid inimesi. Inimesi, kes peavad tegelikult oma 'sõbra' asjade hulka ja raha olulisemaks kui sõpra ennast. Nõiaring.
 Mina ei suuda taluda materiaalseid inimesi. Ma ei väärtusta raha nii palju kui nemad. Ma ei mõista neid. Raha teebki siis õnnelikuks? "Pohhuj see armastus! Pohhuj see rõõm väikestest asjadest!" Mina ei suudaks nii öelda, sest minu jaoks on see olulisem, kui seis minu rahakotis. Ma võin päevi lihtsalt kirjutada ja sellest ülimat rõõmu tunda. Ma saan end tunda inimesena, kes teeb midagi, mida ta väga armastab. Seda tunnet ma raha eest osta ei saaks. Ma näen kuidas Chilla haigutab ja ma lihtsalt hakkan naerma, sest see on nii kuramuse armas. Sellist emotsiooni ei saa osta mitte millegagi. Emotsioone ei saa osta! Ja emotsioonid panevadki end elusa inimesena tundma. Vähemalt nii ma arvan.
 Vabandan selle veidra postituse pärast, mille ma kell 3 öösel kirjutasin. Ma jäin lihtsalt oma suurde mõttemulli kinni.
 Thank you, come again.