ei. ole. võimalik.

 Täna oli ülimalt lebo päev. Ei ole erilisi sündmusi mida siin jagada tahaks.
 Vaatasin just Tallinna Loomade Hoiupaiga kodulehekülge. Mida imet. Viki on ära antud ja meile ei mõeldudki vist märku anda. Nüüd olen ma veelgi rohkem heartbroken, sest selle pisikese nimel ma tõmblesin  enda organid paigast ära. Otsisin kõik kutsu jaoks vajaliku kokku, arvestasin asju (e. tegin matemaatikat) jnejnejne. Nüüd lihtsalt on meile keskmist sõrme näidatud. Wtf? Ma olin juba isegi harjunud mõttega, et temasugune pisike tegelane hakkab siin ringi sebima. Ma olin juba nii, nii õnnelik ja rahul. Ja nüüd? *Põmm* "Su laps anti kellelegi teisele ära!" Tunne on täpselt selline. Ja kuidas ma nüüd emale ütlen? Mingil põhjusel ma arvan, et ta teeb salaja nurga taga oma 'happy dance'i, aga ma ei tea ka enam, sest ta aitas ju mul koristada ja plaane teha. Ta ootas lõpuks koos minuga. Äkki isegi nutame veel koos. Mul on küll praegu silmad märjad. Unistuse täitumine on jälle kaugemale libisenud.
Thank you, come again.