klõps

 Käisin eile linnas. Vihkasin iga minutit. Und polnud ikkagi.
 Ah see vihkamine? See tuli enese pihta. Sest ma olen nii kuradi sinisilmne. Muretsen teiste inimeste pärast rohkem kui enda. Pärast on kõik pekkis. Mu enda jaoks. See on nagu uut moodi hoolimatus mu enese suhtes. Sest inimesed paistavad olevat lõppkokkuvõttes värdjad, kes sulle lõpuks näkku sülitavad. Mulle oleks nagu kaamel näkku sülitanud. See plärakas on lihtsalt niii... ew. Ja ma lasen seda teha. Ma lihtsalt fucking lasen seda teha. Ja sellepärast ma tõesti vihkan ennast. Kas minu inimeste vihkamine on ikka veel küsimärgi all?
 Ma ei taha enam. Ma ei saa enam. Ma olen juba praegu täielik inimvare. Ma olen omadega täiesti perses. Ma nagu ootaks päästmist, mis ilmselgelt vist kunagi ei tule. Sest seni on mulle lihtsalt näkku naerdud. Ilmselt ka edaspidi. Well, see kõik mõjub enesehinnangule suurepäraselt. Ma ei taha enam midagi. Sest kõik mida ma seni tahtnud olen on minu jaoks ainult kaugemale ja kaugemale ujunud selles kuradi lõputus täitumata unistuste ookeanis. Kui nii edasi läheb siis ma hakkan juba naeratama neile materiaalsetele inimestele. Dear, people - fuck you!
 Thank you, come again...