Käroli seiklus

arva kus.

wut?

 Täna oli haige päev. Tõsiselt. Esimene äratus oli kell 6 hommikul. Lükkasin edasi kuni kell sai 7 ja mul oli tund aega bussini jäänud. Ehk siis ma jooksin voodist pesema ja lõin oma õlgu igalepoole ära. Ai. Kuna mul pildistamise pärast polnud vaja meiki või mingit special soengut teha, siis lihtsalt fööniga juuksed kuivaks, kontsad kotti ja jooksuga bussile. Sain isegi veel oodata. Jess...
 Robin ootas mind bussipeatuses. Ilmselgelt olid meil omad jutud selgeks rääkida. Ilmselgelt ma sellest siin ei räägi. :) Edasi šoppasime. Sain lõpuks ometi selle tagi omale! Lõpuks ometi! Ja seda üliüliüliilusat musta kleiti proovisin ka uuesti selga. Täitsa lõpp. Pisarad olid peaaegu väljas. No ma PEAN selle saama lihtsalt! PEAN! Lõpptulemus oli see, et Robin lükkas mu sellest poest lihtsalt välja.
 Käisime veel mingeid kreeme nuusutamas ja süüa ostmas ning juba oligi aeg hakata pildistamisele liikuma. Maja leidsime kohe üles tegelikult. Sissepääsu ei leidnud. Mingit silti, et 'tere, siin on nüüd YELL'i stuudio' polnud. Seega, me kõndisime igaksjuhuks kogu ümbruse läbi ja otsisime silti. Ei leidnud. Ekslesime umbes pool tundi. Lõppudelõpuks nägi Robin tuttavat, kes juhtumisi oli ka minu fotograaf. Jõudsin kohale täpselt õigel ajal. Uhke tunne oli. AGA ma olin niiiiiii närvis, et äsja söödud pitsalootsikud oleksid mööda mu söögitoru uuesti välja purjetanud. Jube enesetunne oli. Öäk.
 Kui lõpuks Victoria tuli, siis algas rohkem selline vestlemine teemadel, mida tohib modell teha ja mida mitte. Mille järgi tegelikult neid üldse valitakse ja kuidas kõik toimib. Õpetati ka fotograafi, nii et väga huvitav oli kuulata. Täitsime ära ankeedi ja siis pmts kohe pildistama. Enne mind käis üks noormees ja üks noor vene tüdruk. Siis pidin mina minema. Öäöäöäöääöäü... Igasugune hirm kui selline kadus. Täiesti. Kõik oli jumalast oknorm. Pildid ankeedi jaoks sai ära tehtud päris kiirelt. Hiljem tahtis veel üks fotograaf mind pildistada. See pidavat hea märk olema. Nojah, ja see pilt, mis nüüd minust facebook'is ringi lasti liikuma ongi just selle tulemus. Ilma töötluseta pilt meeldis mulle kusjuures rohkem, aga mida rohkem ma seda nüüd vaatan, seda huvitavam see tundub. Kokkuvõttes võib küll rahule jääda. Pean ka seda mainima, et kõik inimesed olid väga toredad, seega oli ääretult meeldiv selles seltskonnas viibida. Teinekord keksin rõõmuga kohale. See 'teinekord' võib juhtuda juba järgmine nädal. Mulle sobib. :)
 Kui kesklinna poole tulema sain, siis tundsin alles seda meeletut väsimust. Kõht oli ka hirmus tühjaks läinud. Läksin Solarise poole, et marsaaegu vaadata ja mingit nomnommi osta. Otseloomulikult tulin välja pitsalootsikute kott näpus. Need olid veel soojad. Seadsin end ühe pingi peal sisse ja hakkasin juba saiakest hammustama kui out of nowhere ilmuvad keskid 2 tegelast ja tulevad rääkima kui ilus tüdruk ma olen ja sobiksin mingisse moeetendusse. Pidin 10 minutit seda plära kuulama. Ma tahtsin ainult süüa... Kui nad ära läksid ja ma olin selle flaieri kotti toppinud ja hakkasin uuesti saiakest hammustama, kostus uuesti: "Tere, ilus tüdruk!" Tuli rääkima keegi pooljoobes mees. Tahtis veel juua. Ma tõesti ei kujuta ette kuidas ma teda sellega oleks aidata saanud. Ja siis tahtis ta telefoni laadida. Okei. MA TAHTSIN JU AINULT SÜÜA! Pidin oma asukohta muutma, sest raudselt oleksid veel mingid vennad mu einet segama tulnud. Raudselt!
 Vahepeal astusin vale bussi peale ka, aga no big deal... Süüdistame väsimust. Lõpuks sain 19.07 mineva bussi peale. Olin rahul. Sain koju. Kodus on hää.
 Homme pole mul nii tegus päev. Ausõna!
 Thank you, come again.