what a fun... everything.

Eilsest rääkides. Mul on oma paanikahoogudest kopp ees. Ühed debiilsemad asjad üldse. Nutad ja kõõksud  tund aega järjest ja peale seda tahad lihtsalt aknast välja hüpata või teha midagi väga rumalat. Eile õhtul otsustasin teha midagi rumalat. Triinu ema korter oli vaba. Rahvas kogunes sinna. Well, that was fun... or not.
 Hommikul või juba päeval oli esimene asi peale ärkamist Jannule õnne soovimine. Tuleb välja, et inimesed ei taha mind oma maja juurde luurama. Who knew... Seega, saime kokku mänguväljakul ja rääkisime tunnikese veel juttu.
 Tahaksin ema lüüa. Ta on koguja. Eile hakkas karjuma kui ma tahtsin kilekotte ära visata. Sest neid ei tule ju kuskilt juurde... Täna ei viitsinud isegi asjade ära viskamisega uuele katsele minna. Tulemus oleks nii või naa sama olnud. Viskan homme selle sita välja. Kedagi ei tohiks kodus olla. Soovitati sellist meetodit. Eks siis õhtul näeb kas mind lüüakse maha või ei. :)
 Rääkides hetke tujust... Segaduses. Lihtsalt ülimalt segaduses.
 Thank you, come again.