I was 'ugly crying' because of him.

Mõtlesin üle pika aja minna jälle Tallina Loomade Hoiupaiga kodulehele ja vaadata koeri, kes kodu otsivad. Kõik olid nii pisikesed ja nunnud ja Kohtla-Järvelt. Lisaks sellele oli kõigil kindel tahtja olemas (kuigi TLH kodulehel on selgelt kirjas, et loomi broneerida ei saa. WTF?!). Ja puhtalt huvi pärast läksin ka viimastele lehtedele. Muri on ikka veel seal. Mul hakkasid automaatselt pisarad voolama. See on uskumatult abitu ja sitt tunne, kui sa tahad midagi suurepärase looma heaks teha ja sa lihtsalt ei saa, sest arvatakse, et on parem anda ta ära koos oma vennaga. Sest jah muidugi tuleb sinna üks prints valgel hobusel, võtab endale 2 väikest koera, kellest vähemalt üks on suhteliselt hullumeelne, ja kõik on hästi. Elu on siiani näidanud, et need 2 õnnetukest on sinna üksnes sellepärast ainult kauemaks jäänud ja rumal on mõelda, et see ei keera nende psüühikat perse. Fuck you, TLH! And I'm fucking serious. Ühesõnaga lõppes minu jaoks selle kodulehe külastus tunniajalise nutuga. Awesome.
 Koristasin tuba ka, sest selgus, et kui tööruum ei näe välja nagu tööruum, vaid pigem nagu kohutavalt organiseeritud ladu, siis ei taha siin keegi (eesotsas minuga) tööd teha. Praegu näeb tuba väga neli välja. :)
 Ahjaa, ma vist hirmutasin isa selle vaimude jutuga ära. Või siis ta mõnitab mind väga kavalalt... Well... that's that.
 Mis ma homme teen? Ei tea. Äkki sõidan Soome? Äkki lähen peaaegu olematut lund rookima? Äkki hakkan tegema vihaseid kõnesid Loomade Hoiupaika? Who knows. Positiivne on see, et homme on isa kodus, nii et ma ei värise pidevalt hirmust kui ma mingeid kolinaid või krabinaid kuulen nagu nt eile. Õigus, ma ei rääkinudki sellest. Tegin eile õhtul köögis teed. Kuulsin esikust mingit krõbinat. Läksin vaatama (sest, et jah, kui sa kuuled midagi, siis sa lähed vaatama! ma mõistan õudusfilme!) ja kõik oli nagu enne. Oletasin, et krõbin tekkis sellest, et tolle krõbiseva paberi peal (mis krõbises, kui keegi veel sellest aru ei saanud) olev vihmavari liikus kuidagi imelikult. Ei. Vihmavari oli seal peal sama kindlalt kui laud või ükskõik milline suurem mööbliese põrandal. Läksin tagasi kööki ja tegin teed edasi. Kuulsin jälle sama krõbinat, aga seekord kestis see pikemalt ja valjemat. Ilma pikemalt mõtlemata jooksin koos tassi teega oma tuppa ja lukustasin ukse. Istusin oma toas tunni ja ootasin isa koju. Pean tunnistama, et kõik, mis puudutab paranormaalset on minu jaoks ülimalt hirmus ja ma lasen end (vaimselt) täis ühe 'vaimuloo' pärast (mis ei pruugi isegi tõsi olla) terve kuu. Mis puudutab seda, mis mu kodus praegu toimub, siis ma ei kujutagi ette kui kaua ma selle pärast veel põdema hakkan. Ja see eilne deep tekst? Tjah, see oli selleks, et ma sellelt šokilt mõtted mujale saaksin. Awesome stuff.
 Thank you, come again.