ow god why..

my baby...

 Panen siia kirja ühe nutuse loo nüüd.
 Nimelt eelmise nädala kolmapäevast oleme emaga planeerinud ja valmistunud laupäevaks. Sel päeval pidime varjupaika koerale järgi minema. Mina olin hullult ettevalmistunud. Koristasin, viskasin kola eest ära, muretsesin kutsule aseme, organiseerisin absoluutselt kõike. Olin ääretult põnevil ja rõõmus. Soov, mida olin nelja aastasest saadik soovinud oli täitumas.
 Laupäeval ärkasin kell 6 üles. Oli aeg siis kutsule järgi minna. Mul oli veel 2 tundi asju sättida. Kell 8 istusime emaga bussile ja hakkasime linna sõitma. Ostsime juba koeratoidu ja mänguasja ära. Mõtlesime, millega kutsule rohkem kojusõidul mängida meeldiks.
 Hoiupaigas läksime kohe Robiga jalutama. Temaga saab semuks siis kui sa temaga jooksed. Mõtlesime huvi pärast Muriga ka jalutamas käia. Issversussverjussver! See pisike semu vaatas mulle silma kui ma temaga jalutasin või jooksin ja kui me ta aedikusse lahti lasime, siis tuli ta peale jooksuringi kohe minu juurde, istus mu ette ja tegi mulle musi. Samamoodi mu emale. Ja nii armutaksegi. Kui me ta tagasi sisse viisime ja seal veel natuke ringi jalutasime ja mõtlesime, vaatas pisike Muri koguaeg meie poole. Umbes, et: "Kas te jätategi mind nüüd siia?"
 Olime emaga juba pmts pabereid vormistama minemas. Ja siis lõi ema põnnama, tõi vabandusi jne, jne. Lahkusime hoiupaigast ilma Murita. Terve see aeg oli mul linnas olnud selline tunne nagu ma oleks oma koera maha jätnud. Ma ei suuda siiani unustada selle kutsu nägu ja seda kuidas ta mind puuri võre vahelt vaatas. Ja jällegi tulevad mulle pisarad silma. Ma jätsin oma koera maha. Tunne on täpselt selline. Ja veekraanid on jällle valla...
 Awesome oli see, et kiisu tuli reede õhtul siia. Täna läks ära. Niunäu.
 Thank you, come again.