That moment when you need to just break down, but have no where to go.

 Täna sain teada, et Muri ei oldagi nõus üksinda ära andma. Kui siis ainult Robiga (kuigi, kui me kohal käisime, räägiti teist juttu). Olin täiesti murtud. Veekraanid plahvatasid täiega.
 Mängisin Chillaga täna. Ta puur on nüüd nii kõrgel, et iga tema liigutust on täiesti võimatu ignoreerida ja iga tema liigutus on nii armas, et talle peab minema pai tegema. Ilma naljata.
 Üritasin veel natuke koristada ka. Ma pole päris kindel selles, et ma saavutasin soovitud tulemuse, aga ma üritasin. :)
 Homme on tegemist.
 Laupäeval lähen vist Rakveresse tädi poja ja mehe sünnipäevale. We'll see.
 Thank you, come again.