Emme on jube haigeks jäänud. Palavik, nohu, kurguvalu. Joob teed, millel on selline lõhn nagu keegi oleks ära surnud. Ühesõnaga - haige on jube olla! Imestan, et ma ennast veel ära külmetanud pole. Mingeid selliseid päevi on küll olnud, mil tahaks numbrile 112 helistada, aga neid tekib kuidagi imelikult koguaeg... Jah, ma olen enda pärast mures.
Mul on üks küsimus ka. Teise blogi tarbeks. Kas ma olen ainus, kes vihkas täiesti ja täielikult sädeleva küünelaki eemaldamist küüntelt? Vatt jäi nende sädelevate osade taha kinni ja läks katki ja see kõik võttis 100 aastat aega ja oli nii hirmus... Mõtlesin teha veel täna õhtul sellise õpetava photoshoot'i, mis teeks tüdrukute (või poiste! I won't judge!) elu natuke kergemaks. Well, see oleks alles photoshoot, aga postitus ise ilmuks järgmine nädal ilmselt. Kui mul just südametunnistus ühe vahelejäänud nädala pärast väga hullult piinama ei hakka...
Homme... ma ei kujuta ettegi, mis ma teen kui aus olla. Ma tõesti ei tea. Tahaks burksi süüa. Niiet äkki muutun ma nii kurvaks, et lähen üksi seda nosima. Ja eriti vinge on veel see, et homme on terve pere kodus. Ema on haige ja isa oli tööl tubli. Mina hakkan ilmselt homme surema. Kodust tahaks seljuhul kindlasti ära saada. Äratus kella üheteistkümneks ja paari tunniga lendan ise ka kodunt välja. Tore, tore.
Neljapäeval üritan elueest linna saada. Loodetavasti on tädi Sirje kuukaart vaba. I meaaan... "Hullud päevad", "Osturalli" ja paljud teised ettekäänded, mis mind tegelikult ei koti, aga võivad toimida nurumisprotsessis. :)
Nädalavahetuseks on ka plaan olemas. Vist. Teine osapool vaatab filmi, aga küll see täiesti kindel kinnitus ka tuleb.
Ja mu tšintšilja on hakanud oma toidukausist krõbinaid välja kaevandama. Minu mini-urukoer. Awesome.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar