Nuhkisin jälle selles kuulsas kommuunis ringi, kuhu ma ka juhtumisi kuulun ja komistasin ühe postituse otsa, mis oli küll lühike, kuid tekitas minus endas suure arutelu ja tundub, et ma hakkan seda arutelu siin jagama... (Oh god why)
"Palun lõpetage kiusamine! See, et te teist kiusate, pole normaalne." (Parandasin lauses vead ja lisasin kirjavahemärgid. You're welcome!) Mis on normaalsus? Defineerige mulle 'normaalsus', palun. Kui keegi viitsikski hakata seda tegema, siis laekuks ilmselt palju erinevaid vastuseid. Miks? Sest inimesed on erinevad (jah, jälle see jama) ja kõigil on erinev kasvatus. Sellest tulenebki teiste väärkohtlemine koolis. Kes teab, mis toimub selle noore inimese kodus, kes teisi kiusab? Ehk peksab teda keegi tema vanematest? Ehk ei saa ta piisavalt tähelepanu? Põhjuseid võib olla mitmeid. Niisiis kooli minnes üritab ta ellu jääda. Ta üritab end teiste ees kehtestada, sest kodus ei maksa võib-olla tema sõna midagi. Ta elab enda viha välja nende peale, kes paistavad nõrgemad ja nii õnnestab tal kiitust saada oma sõpradelt või teistelt kiusajatelt (kellest ilmselt saavadki tema parimad semud, nii et vahet pole). Olgem ausad, igaüks meist tahab, et meid tunnustatakse. See, mille eest, on aga kõigil erinev.
Miks paistab meile kiusamine nii uskumatu ja julmana? Sest meie 'normaalsus' on erinev kiusaja omast. Meie ilusas maailmas on meil toredad vanemad, kes küsivad meilt, kuidas meil koolis läheb, ja tunnevad meie pärast muret ning meile on ka õpetatud, mis on õige ja mis vale. Koolis oskame me tundides peaaegu kõike kaasa teha ja kui ei oskagi, siis me (enamasti) teame, et kõik ei peagi kõike täiuslikult oskama. Ja siis tulevad pahad lapsed. Nad mõnitavad, vahel vehivad ka rusikatega ja ähvardavad meid. See on jube! Kuidas nad aru ei saa, et see pole 'normaalne'?!
Niisiis, räägime veel normaalsusest?
Thank you, come again. (Vähendasin postituse pikkust päris jõhkralt, et keegi seda lugeda ka viitsiks. You're welcome!)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar