2015!!!

 Haarake kõrvale tass kakaod ja saiake. Kärol hakkab jutustama oma aastavahetusest ja ähmastest plaanidest.
 Tahaksin alustada sellest, et mul pole kunagi aastavahetuseks erilisi plaane olnud. Muidugi on kutsutud siia ja sinna, aga pole olnud nagu seda tahtmist kuhugi minna või on miski vahele tulnud. Niisiis olen enamasti veetnud aastavahetused perega kodus teleka ees ja tekkide sees. Kõrval on olnud klaas veini ja peas pasundamas täielik ükskõiksus. Klõpsisin telekapulti ja vaatasin natuke üht ja siis jälle teist aastavahetuse programmi ning ei arvanud nendest midagi. Tujurikkuja pani veidi muigama vahel, aga üldiselt oli seis päris nadi.
 Viimased minutid enne uut aastat lahkusin veiniklaas näpus arvuti tagant või rabelesin end tekkidekuhjast hädaga välja, et lüüa ema ja isaga kokku šampuseklaase ning vaadata kolmanda korruse aknast seda suurepärast ilutulestikku, mida meie maja ümber nii palju alati lastakse, et korter on tossu täis. Samal ajal pidi ka loomi maha rahustama. Mu koer on ilutulestiku ajal nii tubli. Ta on väga segaduses toimuva pärast, aga jälgib huviga. Nõuab, et teda akna juures seistes süles hoitakse või, et ta saaks iseseisvalt aknast välja vaadata. See on ka üks põhjustest, miks meil elutoa akna ees tool on - Bonni valve.
 Kui aasta on juba vahetunud ja presidendi kõne läbi on saanud, siis hakkab laulma kas Anne Veski või Abba ja seda peaaegu igal kanalil. See on see hetk, mil isa erandub minust ja emast ning jätab meid imelikke nalju tegema ja veidratel teemadel vestlema. Vahel astuvad paar tuttavat ka läbi. Nendega toimub vestlus nii 15 minutit esikus või siis poole kauem, kui nad edasi otsustavad tulla. Kui selle sotsialiseerumisega lõpp on, siis kolin ma end tekkidega tagasi oma tuppa ja avastan internetti. Kõlab nagu taoline aastavahetus oleks hirmus kurb, aga tegelikult ei paistnud see nii jube. Oli nagu oli ja ei igatsenud ka mõnd suuremat pidu või suuremat inimeste hulka. Mulle sobis.
 Aasta 2015 tuli hoopis teistmoodi ja mulle sobis ka see. Ma olin paljude (purjus) inimeste keskel, kes olid tähistamisega nii ametis, et ei pannud tähelegi kui mulle küünarnukiga selga virutasid ja mulle jooki peale loksutasid. Selle keskel õnnestus mul enda üllatusekski positiivseks jääda. Ma sain suhelda inimestega, kellega ma polnud suhelnud suvest saadik või kellega ma otseselt polnudki kunagi suhelnud. Nägin igasugu vanu koolikaaslasi mõlemast koolist ja sain nendega paar sõna vahetada ning aeglaseid silmapilgutusi jagada. Meeleolu oli valdavalt lõbus. Yay. Tore. Teistmoodi asjad!
 Koju jõudsin ma hommikul kell pool 10 vist. Mõtlesin, et ei lähegi magama, sest kell oli juba nii kaugel ning jäin siis emaga multikaid vaatama. Peale ühtteist tuli ikkagi uni ja ma murdusin. Ärkasin kell 6 õhtul ja sellest ajast peale on mu segane unegraafik veel segasem. Püüan seda hetkel parandada, aga need 2 tundi, mis ma praeguseks 28 tunni jooksul magada sain, paistsid olevat piisavad. Mul pole uneraasugi. Kohati tahaks teada kui kaua ma nii vastu peaks, magades vahepeal 2 tundi. Selle eksperimendi pean ma aga kahjuks kaugemasse tulevikku lükkama.
 Fashionbloggeril on varsti sünnipäev! Mul on mitmeid päris rumalaid ideid ja ma tahaks need juba üles pildistada. Ainus probleem on hetkel pildistamise asukoht, aga küll ma leiutan. Küll ma hakkama saan.
 Aga hiljem vestleme veel. Ma asun praegu Nutella purki tühjendama ja mõnd imalat romantilist komöödiat vaatama. (Ja ma ausalt ei tulnud parema pealkirja peale. Süüdistagem osaliselt väsinud aju.)
 Thank you, come again.