Pidin täna plaani järgi avaldama mõned behind the scenes pildid ja väheke selle teemaga seonduvat juttu, aga tänane päev kirjutas asjad minu jaoks vähe teisiti ette.
Mulle anti põhjust hakata mõtlema suhtesõltlaste peale. Rääkisin siin paar päeva tagasi inimesega, kes kiirustab ühest suhtest teise ilma igasuguse mõtlemiseta ja tundsin ülimat tülgastust. Ma tean, et mulle ei meeldi inimestest kirjutada, aga see teema on põhjus, miks ma värisesin täna tööjuures vihast ja ei suutnud muust mõelda. Tundsin end nii kuradi ärakasutatuna, sest ma tean mis tunne on sellise inimese ohver olla. Ohver on võib-olla natuke liiga karm sõna, aga see tunne on fucking sitt. Sa mõistad, et sind ei võetud aastate vältel kui teist inimest vaid lihtsalt kui suhet. Lihtsalt midagi, millega kodu mängida, sest teistel nagu on juba keegi. Need pidevad võrdlused teiste paaride ja nende tegemistega. "Nendel küll suhtes selliseid probleeme polnud..." No shit! Nad on teised inimesed! Samal ajal kõrvutatakse sind teiste inimestega ja pannakse uskuma, et sa peaksid nendega samal õrrel istuma, sest muidu pole sa lihtsalt normaalne. Kui sa fucking kuulaksid mind ka ja äkki püüaksid mõista milline inimene ma olen, siis sa ei püüakski mulle seda paska ajada!
Kuna suhtesõltlasel oma kaaslase vastu mingeid tundeid tekkinud pole, siis pole petmine mingi probleem. Pärast viib oma kaaslasele lilli, sest teised paarid teevad nii ja õitega vabandamine tundub nagu siiram... ma ei kujuta ette mis põhjusel. No ja kui andeks antaksegi, siis mängitakse seda suhteelu kas siis kuni järgmise petmiseni või lõpuni välja (mida iganes see ka ei tähendaks).
Peale lahkuminekut võid näha ahastuses suhtesõltlast kõigepealt oma akna taga anumas, et sa ta tagasi võtaksid ja kui kahju tal on ja sellised probeemid on tegelikult ju normaalsed ja te peaksite lihtsalt rohkem pingutama, sest see teine paar sai nendest jagu. Alati on mingi teine paar, keda jälgida. Kas siis vanemad või keegi tuttavatest. Alati on keegi, kelle pealt maha mängida. Kui sa suhtesõltlasele järgi ei anna, siis on tal juba nädal peale su õlal nutmist uus kaaslane. Vahel täiesti suvaline inimene, vahel keegi varasem tuttav. Kesiganes talle tähelepanu pöörab või kellel temast ta nutulaulu peale hale hakkab.
Ma arvan, et selline inimene ei teagi täpselt kes ta selline on. Ta ilmselt ei oska üksi olla. Ta ei talu enda seltskonda. Ilmselt ei kallistanud teda ema piisavalt või olid tal isaga probleemid. Ma mõistan seda kahjutunnet, mille ta oma nutulauluga saab. Mul on ka tegelikult hirmus kahju sellisest inimesest. Ausalt on. Suhte mängimine, et enda seltskonda taluma ei peaks, on hirmus, aga lõppkokkuvõttes see ju eriti midagi ei paranda. Sa kaasad oma probleemi rohkem inimesi, raiskad nende aega, mida nad eales tagasi ei saa, ja kuna sa ei suuda võtta neid ka kui päris inimesi, siis päris kindlasti hävitad sa neid vaimselt. Kui sa leiad, et tahad suhet, kuna igatsed kallistusi või lihtsalt seda ilusat paarielu, siis astu samm tagasi ja mõtle endale. Mõtle kes sa oled ja tegele endaga. Õpi tundma inimesi nii nagu nad tulevad ja ära vaata kedagi kui järgmist potensiaalset kaaslast. Võta hästi rahulikult. Võta vääääääääga rahulikult. Leia end üles, tegele asjadega, mis sulle meeldivad ja unusta suhted. Ära võta ette järgmist suhet nädal peale lahku minekut, et oma haavu parandada. Sa kasutad teist inimest ära, et end hästi tunda ja see on ääretult inetu. Täiesti ebaaus tema suhtes. Toimeta omaette või hängi oma semudega.
Ma olen jätkuvalt pissed off, aga ma ei värise enam vihast. Jõin suhkruvett. Väga rõve oli, aga enesetunde rõvedus, mille tekitab selline mänguks ärakasutamine, on rõvedam.
Thank you, come again
Ma tundsin ennast natuke selles mõttes ära, et suhtest suhtesse just ei hüppa, aga pidev rahutus on küll ning siis pööran silmad füüsiliste suhete poole, mis on veelgi tühjemad. Kõige hullem ongi see, et ise saad ka aru ju, et see on halb, aga üksi on ikka pingeline olla. Aga olen mõnda aega nüüd vastu pidanud ja lähen sama innu ja lootusega edasi, siiski on ju tõeline igatsus see, mis peitub armastuses, hoolimises, pühendumises.
VastaKustutaKui mõlemad pooled teavad, et tegemist on üksnes füüsilise suhtega, siis on see vähem segadust tekitav. Keegi ei loobi sõna "armastan" ja on nagu lihtsam. Lihtsam, aga tühjem (nagu sa ka mainisid). Üksinduse tundmine on nii kuradi inimlik ja samuti ka läheduse otsimine. See on täiesti okei selliseid asju tunda, aga tuleb kuidagi osata nendega hakkama saada. Vahendeid on erinevaid, aga tuleks vist leida üks selline, mis sind selgena hoiab. Ma ise lihtsalt hardcore'ilt ignoreerin seda või siis vaatan kõige rõvedamat ja läilamat romantilist komöödiat, nutan natuke ja saan selle oma süsteemist välja. Done. Saab edasi toimetada.
KustutaMulle meeldib mõelda, et kui sa pühendad end endale ja keskendud asjadele, mis sinu jaoks olulised on, siis leiab kuidagi tee su juurde samade huvide ja sarnase sisuga inimene. Võib-olla armastus. Who knows? Lihtsalt "you do you". :)