ma vist vihkan talve

 Ma mainisin paar postitust tagasi kui väga ma sooja armastan ja leidsin nüüd, et pole vingunud sellest kuidas ma talvega läbi ei saa. So here we go.

• Külm - Külm on noh. Mul on niigi külm alati ja minusugune külmavares ei saa topeltkülmaga hakkama. Ükskõik kui palju riideid ma selga topin, ei saa ma meeldivalt väljas aega veeta. Talvejoped ja kogu see krempel mõjub nii kuradi ahistavalt. Kaks dressipluusi, mille all on veel pikkade varrukatega särk, sall ümber kaela, müts peas, käes paksud kindad, millega sittagi teha ei saa... Ma ei jaksa noh! Ma väsin juba sellest kuradi välja mineku rituaalist! Välja jõudes avastad, et sul jäi midagi tuppa ja kui sellele järgi lähed, siis on toas järsku jube palav. Kõik kohad on higi täis ja suutmatus end liigutada, sest kaks dressipluusi, pikkade varrukatega särk ja siis see kuradi jope piiravad sind ja kui sa hakkad neid seljast kiskuma, siis muutud sa VEEL higisemaks ja VEEL väsinumaks ja KURADI PAHASEKS, SEST SA PEAD JU VÄLJA TAGASI MINEMA, AGA SA EI LEIA SEDA KURADI ASJA JA SELLE OTSIMISEKS ON SU KURADI LIIKUMINE PIIRATUD JA SALL SU KAELAS PÜHKIS LAUALT MINGID PABERID MAHA JA SA EI SAA NEID TÕSTA, SEST SIIS KERKIVAD NEED KURADI DRESSIPLUUSID KUIDAGI ÕHKU JA SA PEAD NEID KOHENDAMA JA WHAT THE FUCK KELLELE SEE KURADI ASI MEELDIB?!?! KES ON SEE INIMENE, KES ÜTLEB, ET "MHM JAH, MA TÄIESTI SIIRALT NAUDIN ENDALE KIHTIDE SELGA AJAMIST, ET KORRAKS LÄBI -26 KRAADISE ILMA POODI JALUTADA." ...ma olen seda tükk aega endas hoidnud. Vabandused.
• Lumi - Seda valget ollust on aknast päris ilus vaadata küll, aga sEE ON NII FUCKING KÜLM JA MÄRG EI AITÄH. Koeraga jalutama minnes pean ma alati arvestama sellega, kas lumi on teelt aetud või pean ma ringiga minema. Kuna ma olen laisk (ausus ennekõike), siis lähen ma tavaliselt tuduriietes. Mingid retuusid (sest ka toas on külm) ja selga ajan ma dressipluusi või vahel kaks, jope ja sallita ei pääse ma nii või naa kuhugi. Mu saapad pole kuigi kõrge äärega. Üle pahkluu ja ma ei tunne end sellega ahistatuna. Kõik on korras. Nii ja kui tee on lumest puhtaks aetud, siis on jube ilus mõelda, et ma saan rahulikult mööda seda teed jalutada, aga ei. Nüüd tuleb mängu see kui väga mu koer lund jumaldab. Ta jookseb lumes nagu jänes, aga nagu väga tugev jänes, kes mul mingil põhjusel rihma otsas on. Kuna ma jään aegajalt ta majesteetlikust imetlema, siis unustan ma kui tugev ta on ja ta tõmbab mind vahel ühe jalaga sellelt puhtalt teerajalt väljA OTSE JALGUPIDI LUME SISSE. Järgmisel hetkel on mul lumi saapas, retuusid märjad ja põletavalt külm. Tore. Püüan siis neid lumerätsakaid välja õngitseda, aga mu koer on endiselt mööda lumiseid välju majesteetlikult keksimas. Ikka nii edasi ja tagasi ja minust võimalikult kaugele... Kui õnneks läheb, siis pean ma ainult teise jalaga tasakaalu saavutamiseks lumme astuma, aga kui nii õnneks ei lähe, siis olen ma kõnnitee ääres upakil nagu hädine pensionär, kes oma elu vihkab. Lisaks sellele on mul nüüd lumi kindas ja nüüd on mu kinnas ka seest märg ja rõve. JESSSS!!!!!!
• Kütmine - Meil on korteris keskküte ja ma leian alati, et see pole piisav. See ei tee kunagi tuba soojaks. See ei tee tuba lihtsalt sama külmaks kui väline temperatuur on, aga see ei ole kohe kindlasti mitte ka soe. Minu jaoks on soe siis, kui ma saan ringi vurada lühikestes pükstes, t-särgis ja ei pea tekkide alla pakase eest varjuma. Talviti pole toas soe ja absoluutselt mitte kuidagi ei aita ka see, et küte nii kuradi kallis on. Vähemalt meie korteriühistus olevat mingid kosmilised küttehinnad olnud, nii et kõik säästavad isuga kütte pealt kuhjates endale riideid selga ja püüdes end veenda selles, et see on okei, kui sul toas rääkidest suust auru välja tuleb. EI OLE OKEI. Mu ema kandis vahepeal toas mütsi, sest ta peal oli külm. What the fuck. Ja siis ahjuküte! Kui ma peaksin üksinda elama ahjuküttega korteris/majas, siis ma nutaks. Lihtsalt nutaks. Hommikul ärgates on nii külm ja ma ei suuda toimimagi hakata kui külm on. Ma ei saa eluilmaski elamist soojaks. Never. Ma lihtsalt nutaks onesies oma kolme teki all terve talve.
• Jää - Käisin kunagi uisutamas ja püüdsin olusid nautida, aga väänasin iga kord jalad välja ja ei saanud nädal aega ilma valuta kõndida. Nüüd ma lihtsalt kardan jääd. Eriti õudne on see sulaga märjaks läinud jää. Selle kõrval oleks nagu alati silt "sa kukud siin pea lõhki ja kaotad oma kaunimad mälestused". Et seda vältida, pead tegema seda kangete jalgadega pingviinikõndi. See on veel viisakas nimetus. Mulle paistab lihtsalt nagu püüaks kamp inimesi kuhugi vetsu number kahele jõuda. Ja must jää on ju veel eriti värdjas asi. You never know with this one. Lisaks sellele paistadki sa nüüd nagu üritaks sa sellel kõndides number kahele jõuda, sest hirmuäratavat jääd ei paista nii selgelt BUT YOU CAN STILL FEEL IT. Puhas õudus.

 Jube pussy olen. Tean. Olin eelmises elus ilmselt mõni talveund magav isend, sest minu jaoks on täielik müstika, kuidas mõni tahab sellisel ajal kodunt välja minna, et lihtsalt "õues jalutada". Külm on. Jalutame kuhugi sooja kohta, mitte sihitult mööda plögast teed, sest OH EI, NÜÜD ON JÄRSKU SULA JA MU JALAD ON LÄBIMÄRJAD. Vabandust. Ma olen seda pikalt endas hoidnud. See pidi mingi hetk ära tulema. Ja kui keegi tuleb "ei ole olemas halba ilma, vaid halb riietus" jutuga, siis ei. MUL ON KÕIK MU SOOJAD KAMPSUNID SELJAS. MA EI SUUDA END LIIGUTADA. JÄTA MIND RAHULE. Okay, I'm done. 

 Thank you, come again.