Kas kellelgi on veel nii, et ühel hetkel kuskil peol olles, tahaks hakata lihtsalt lõhkuma, inimeste peale karjuma ja peksma? Mul on vahel nii. Viimati oli nüüd eelmine reede.
Käisin eelmine reede kõrtsus. Päev oli üleni jama olnud ja ei julenud end koju oma mõtetega üksi jätta. Välja minek tundus selline enamvähem hea mõte olevat. Nojah, kogu õhtu kujunes veidraks. Kohati ebameeldivaks. Vähemalt minu jaoks.
Kõrtsu kohale jõudes selgus, et seal leidis aset mingit sorti õpetajate üritus. Nägin vana kehalise õpetajat, kahte inglise keele õpetajat, kooli raamatukogu tädi ja veel paari teist. Tundus huvitav ja kohati humoorikas õpetajaid tantsupõrandal näha. Mingil hetkel ilmus välja mu vana inglise keele õpetaja, kes oli ühtlasi ka mu lemmik õpetaja koolis. Mis edasi sai? Ah tead, puistasin südant. Kõik lood rääkisin ära ja ta isegi kuulas. Rääkisime isegi koolisüsteemi vigasusest ja ma tundsin, et mu ideid võeti kuulda. Hea tunne oli. Kahju, et pikemalt vestelda ei saanud.
Mu kunagine klassivend oli ka seal. Kutt oli vist viiendas või kuuendas klassis teise kooli läinud, aga seal ta nüüd oli. Püüdis mind tantsima meelitada. Ma ei tantsi väga sellistes kohtades. Mulle meeldib öelda, et mu tantsusammud on selliste kohtade jaoks liiga epic'ud, aga tegelikult tunnen ma lihtsalt ülimat ebamugavust. Umbes sama tunne nagu tekkis sööklas süües, kui sulle laua teisest otsast mingid kuuendikud söömise ajal suhu vahtisid ja vahepeal midagi üksteisele sosistasid. Ülim ebamugavus. Seega keeldun viisakalt tantsust. Antud õhtul pidin ma sellele samale inimesele "Ei" ütlema ligi 30 korda. Aga ärme rutta ette. Kutt püüdis algul viisakaks jääda. Küsis kuidas mul läinud on. Kui ma hakkasin sellest rääkima, siis uitas ta pilk minust vastassuunda. Ütlesin seepeale, et kasvatan lambaid ja olen ääretult õnnelik. Ta ütles, et tal on minu üle hea meel ning kutsus mind uuesti tantsima. Keeldusin jällegi viisakalt.
"Võib-olla kui sa rohkem jood, siis tahad lõpuks tantsima ka tulla," muiati mulle ühek hetkel näkku. Kuidagi väga rõve hakkas. Jube raske oli viisakaks jääda. Ütlesin, et kui ma rohkem joon, siis hakkan ma inimesi järjest perse saatma.
"Hehe, ära siis küll rohkem joo." Silmsidet katkestamata jõin ma oma klaasi tühjaks. Viisakusest istus ta mu kõrval veel minuti ja kadus siis teadmatus suunas. Jube hea meel oli. Sain jälle hingata.
Mingil hetkel ilmus ta jälle mu kõrvale ja püüdis mind seekord isegi tantsuplatsile sikutada. Õrnalt, aga ikkagi ebameeldiv ju. Seejärel küsis ta minult kuskil 10 korda järjest miks ma minna ei taha ja ütles, et "ma ei taha" pole vastus. Kui ma hakkasin seletama miks "ma ei taha" on täiesti arvestatav vastus, siis kutsus ta mind isekaks. Peale seda ütles ta, et mul on ilusad silmad. Vastasin, et ma tean. Ta kutsus mind jälle isekaks. Ma arvan, et ta ei tea päris täpselt selle sõna tähendust.
Kui kutt jälle silmapiirilt kadus, siis tundsin, et pean end ära peitma puhtalt selleks, et jälle hingata. Nii kuradi palju negatiivseid emotsioone ketras läbi minu, et ma ei teadnud kas hakata lõhkuma või lihtsalt nutma. Põgenesin esmalt vetsu ja mõne aja pärast juba välja, sest mul oli raskusi hingamisega. Kartsin eriti vihast paanikahoogu, pisarate ja muu taolise jamaga. Tuul puhus põue ja ma olin täiesti üksinda väljas. Kedagi polnud. Seest kostus ainult mingi mõttetu muusika ja inimeste lõbus valjuhäälne vestlemine. Mõtlesin, et miks kurat ei suuda mina end kokku võtta ja sellest värgist seal rõõmu tunda. Ma nimetan seda värgiks, sest ma ausõna ei tea kuidas teisiti selle kohta öelda. Pralle? Vahet pole. Tundsin end hirmus üksikuna. Veidi ka värdjana, sest ma ei suutnud sulanduda sellesse kuramuse massi ning kasvõi teeselda, et kõik on hüva ja mulle meeldibki, et mind ei kuulata ning ei saada aru Ei-st. Ja noh, seal ma nüüd olin - üksinda väljas külmast lõdisemas ja näpud risti lootmas, et ma saan hingamise kuidagi kontrolli alla. Sain ka. Karge õhk vist aitas mingil määral.
Kaua ma seal sellegipoolest olla ei suutnud. Kui juba mingi tülgastus inimeste vastu sellisel üritusel tekib, siis see enam ära ei kao. Vähemalt seda olen ma aru saanud. Jalutasin mööda maanteed koju, poetasin paar pisarat ja kahetsesin, et ma koju jääda ei otsustanud. Kuradi külm oli.
Ma kirjutasin seal "värgil" olles oma telefonimärkmetesse kaunis pika...märkme. Mõtlesin algselt ainult selle siia kirja saada, aga mõistan praegu, et olin seda kirjutades eelkõige vihane. Selle siin avaldamine poleks olnud aus märkmes mainitud inimeste vastu, sest teades meie ülidramaatilisi noori, paisutatakse iga väiksemgi asi meeletult suureks. Suurepärane näide sellest on see, kui aastavahetusel minuga vestlema tulnud inimesed nimetasid mind kellegi naiseks. Kui küsisin kust nad sellist valeinformatsiooni said, siis öeldi, et nad järeldasid seda sellest, et too härra oli mu facebooki pilte kommenteerinud. Tuleb välja, et sa oled kellegagi automaatselt suhtes kui ta su kolme facebooki pilti kommenteerib. Uskumatu, eks?
Tahtsin sellega vist öelda, et all you have is you ning see on tegelikult piisav.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar