Mõtlesin täna mõne draftis istuva postituse avaldada, sest mul pole praegu sellist kirjutamise tuju väga. Isegi küünaldega ei kutsunud esile. Vaatasin ja lugesin siis draftis olnud postitusi ja ei tahtnud veel nagu järgmist pildipostitust välja lasta ja siis leidsin, et mõni draftis olev kirjutis vajab veel palju, palju lihvimist või koguni uuesti kirjutamist. Jäi silma ka paar kirjutist, millega ma enam lihtsalt ei nõustu. Kirjutasin need novembri alguses ja enam lihtsalt ei nõustu enda räägituga (okei, kohati arvan, et oli laisalt kirjutatud ka).
Üks postitus rääkis eelkõige ühelt inimeselt saadud energiast, oli selline hästi positiivne ja selles oli palju mainitud kuuluvustunnet. Positiivsus on hea. Kuuluvustunde tundmine on ka jube hea ja mul on nii hea meel, et ma sedasi tundsin... AGA praeguseks tunnen ma seda inimest paremini. Õppisin, et jutt on uhkem kui teod ja sain vaikselt järeldusi teha. Sellised õppetunnid on vajalikud. Selliseid inimesi tuleb ette ja, Kärol, kui seda hakkab korduvalt juhtuma, siis ära hakka fucking üldistama. Kõik tõesti pole sellised. Vahel ju ikka koperdad, aga pole hullu. Lihtsalt ära lõpeta ühel hetkel kõigi inimestega suhtlemist ning ära oleta, et kõik samasugused totud on. Mingil ajaperioodil annavad need totud sulle ikkagi ju mingitsorti positiivset energiat. Totusid on ka vaja!
Mulle tegelikult üldse ei meeldi teistest inimestest kirjutada. Ei tundu kuidagi minu asi olevat ja ei peaks kuidagi minu perset torkima, aga kuna see on väikestviisi õppetund mulle, siis läbi ebamugavustunde ikkagi kirjutasin. Inimesi on hirmus põnev jälgida ja kohutavalt huvitav on uute inimestega tutvuda. Kohutavalt hirmus ka, aga noh... hirm ja elevus võib seda väärt olla. Ma vähemalt lohutan end sellega. Olen koperdanud mitmete põnevate eksemplaride otsa ja automaatselt teadnud, et ma ei suudaks nendega igapäeva elus suhelda, aga see on kuidagi okei olnud. Vahel mõnel üritusel trehvata ongi piisav ja täpselt parasjagu.
Siia tahaks lisada ka endale märkme: "Kärol, kui sa kellestki uduselt kirjutad, sest ta on kuidagi su elu muutnud, siis jäta kirjutis paariks kuuks drafti istuma."
Nagu ma mainisin, siis pole mul erilist kirjutamise tuju ning mul on juhtumisi ka kuidagi palju tegemist... aga oli meeldiv!
Thank you, come again.
Kuuluvustunne on ühest küljest taevalik, teisest küljest aga pimestav ja seetõttu ka väga ohtlik. Kui tunda ennast mõnes seltskonnas (eriti värskete tutvuste puhul) väga mugavalt, tuleb korraks astuda kõrvale, vaadata kaine pilguga ja mõelda, kas selle kuuluvustunde pärast oled mõne olulise koha pealt silma kinni pigistanud. Pahatihti nii on. Eriti kehv lugu on siis, kui ühe seltskonna pärast on nn "maha põletatud mõned olulised sillad" teiste inimestega.
VastaKustutaAga tore näha, kuidas sa seda olukorda analüüsid ja õige suhtumine on ka see, et isegi kui praegu on arvamus erinev, siis vähemalt kunagi lisas see sinu päeva hulgaliselt positiivsust. :)