2016 recap

 What a year! Ma ei hakka rääkima sellest, mis sel aastal üldiselt maailmas juhtunud on, sest me kõik teame milline shitshow see olnud on... Ma püüan keskenduda rohkem endale, sest ma olen täpselt nii isekas ja ma tean, et aasta või paari pärast siia tagasi vaadates, tahan ma täpselt seda lugeda.
 Aasta algas pigem hästi. Kuskil veebruaris või märtsis vabanesin ma oma depressiooni diagnoosist. Yay! See on minu jaoks ilmselt kogu aasta kõige olulisem sündmus. Ma ei suuda sõnadesse panna kui uhke ma enda üle selle pärast olen. Fucking go me! Seda enam, et sel ajaperioodil toimus ka vähem meeldivaid asju. But I did it, I survived.
 Ma pole siin üldse oma sünnipäeva tähistamisest rääkinud. See hirmus 20 kukkus ära ja oh boy mis pidu mul oli. Äkki kunagi räägin sellest. Ütleme nii, et 20 ma enam saada ei taha. Ühest korrast piisab täiesti.
 Märtsis käisin üle pika aja kuskil oma nägu ka pildistamiseks laenamas. Viimati käisin kuskil stuudios modelli mängimas aastaid tagasi. Tore oli proovida sellest pingevabamat versiooni. Uued kogemused ja uued tutvused. Win-win.
 Ahjaa, meil vist kummitas ka mingi aeg. Nüüdseks on juba täiesti okei, vahel juhtub natuke imelikke asju, aga märts ja veebruar olid kodus päris spooky'd. Pikemalt saab sellest lugeda siin.
 Aprillis käisin ma juhuste kokku langedes Netsky live'l. Maru oss pidu oli. Olen sellest pikemalt kirjutanud siin. Kusjuures mõtlesin minna ka nüüd sügisel, kui ta millalgi siin jälle tuuritas, sest ma pühendun inside joke'idele liialt palju, aga ma pidurdasin ennast. Üks ossipidu aastas on piisav.
 Kuu lõpus oli veel Simple Session, kus ma kahel päeval tolknesin. Minu sees on lihtsalt peidus see keskealine isa, kes tahab tribüünidel õlut juua ja spordi peale karjuda. Seda ma seal tegingi. Jõin ja tegin igasugu huvitavaid hõikeid ja pooleldi lootsin, et keegi kukub kohutavalt. Mingi vend sõitis mööda seina alla ja haigelt lahe oli. Positiivne kogemus. Ostsin järgmiseks aastaks juba ka pileti ära. Can't freaking wait. Võib-olla kirjutan sellest siis pikemalt ka.
 Kuidagi oligi juba maikuu. Mais sain ma kuradi vihaseks. Mul oli oma allergiatest küllalt saanud ja ma pöördusin selle vihaga tagasi blogi poole. See on ilmselt ainus positiivne asi, mida mu allergiad teinud on. Mulle meenus kui väga mulle tegelikult siin kirjutada meeldib ja kui väga mulle tegelikult üleüldse kirjutada meeldib. Armusin taas ja siin ma olen. Vahel on raske, aga iga postituse avaldamisest tekkiv tunne on seda väärt. Kui keegi tahab lugeda sellest kuidas ma oma allergiatest bitchin, siis link on siin. Ootasin väga suve, käisin pikkadel jalutuskäikudel mitmete koertega ja kirjutasin aiamaal peenarde vahel päevitades. Õnneks tuli suvi päris kiiresti ja mul oli õnnestunud ka enne teist juunit pruuniks saada.
 Suve algus oli metsik. Kõigepealt olid lõpetamised lähenemas, mis tähendas proovimeikide tegemist, inspiratsiooni ammutamist ja harjutamist. Ma olin sellega päris tubli. Sain teada, et toimetan kiiremini kui mõni teine nägude värvija. Olin enda ja oma tehtud töö üle päris uhke. Loodan järgmine aasta veel osavam olla. Loodan järgmise aastaga õppida ka sinikaid ja haavu tegema, sest why not. Äkki tuleb siis halloween ka huvitavam. Kui keegi tahab mu sel aastal tehtud halloween'i look'e näha, siis link on siin.
 Suvi oli tegelikult üldse mõnusalt tegus. Jaanipäeval panime kõik põlema ja siis grillisime ja jõime kõrval õlut. Nägin palju vanu klassikaaslasi ka, mis oli üllatavalt tore. Käisime emaga Haapsalus trippimas, millest leiab pildid siit. See käik oli nii mõnus, kuna me ei käi tavaliselt nii kuskil ja see kulus nii ära (lowkey tahaks praegu uuesti minna). Käisin mõned korrad koeri ka hoidmas, lingid piltidega sellest on siin ja siin. Kõik koerad hoian ära. Nii kõvasti hoian! Tahaksin isegi rohkem koeri hoidmas käia kui praegu. Teeks pai, viskaks palli ja räägiks halbu nalju. Äkki õpetan isegi käppa andma. Nii tore oleks. Saaks uusi sõpru, kes minus ärevust ei tekita.
 Ärevusest rääkides... septembris küttis mulle täiega ärevus näkku. Ma ei tea kas sundisin end liiga palju või mis värk oli, aga damn. Sellest ajast saadik on teraapias see teema rohkem käsil olnud ja ma olen õppinud kui kärsitu ma selliste asjadega olen. Teiselt inimeselt ei ootaks elu ilmaski, et ta kiiresti oma ärevusest üle saaks, aga endaga ei saa ma millegipärast nii chill olla. November oli ka ärevuse kohalt päris raske. Sellepärast õnnestuski mul nelja postituse asemel kuus ainult kaks välja saada. Loodan, et järgmine aasta samal ajal on seis parem ja ma pole end oma lollaka kärsitusega täiesti hulluks ajanud.
 Ma olen tegelikult päris uhke, et ma olen end üldse suutnud rohkem väljas käima sundida. Ma olen uhke, et ma olen hakanud nüüd viimasel kuul nimekirju tegema. Ma vihkasin varem nimekirju ja plaane. Tulihingeliselt vihkasin graafikuid... tegelikult graafikutega ei saa ma jätkuvalt hästi läbi, aga nimekirjad on toredad. Baby steps. Produktiivsus on tõusnud ja ma tunnen end natuke parema inimesena. Loodan järgmine aasta selle koha pealt veel tublim olla.
 Üleüldse ootan ma põnevusega, mida uus aasta mulle pakub. Loodan parimat, aga teadmatus hirmutab ka veidi... nagu ikka. Igatahes olen ma valmis ütlema aastale 2016 hüvasti ja blast'ima Anne Veski "Head uut aastat!" lugu. Bring it on, 2017!
 Thank you, come again.

jõul af

 Tähistasime neiudega jõule ja Liisa sünnipäeva ning kuna ma olin eelnevalt oma vanades blogipostitustes sobranud ja "vanu häid" aegu meenutanud, siis tahtsin ma selle koosviibimise jäädvustada ja siia panna. Sest I wanna have 'em sweet, sweet mems. 

 Ma polnud ammu sellisel olemisel telefon pihus ringi käinud ja pilte teinud ning seetõttu oli võib-olla veidi võõras, õnneks aitasid sõbrannad ka oma tehtud piltidega välja. Tavaliselt eelistan lihtsalt seltskonda nautida ja ise kuidagi hetkes püsida. Äkki peaksin jälle omale aegajalt piltide tegemist meenutama. Vaatab mis saab, huvitav oli.

  Olime plaaninud sellise mõnusalt jõuluse istumise kodus ja siis oli plaanis edasi liikuda Liisa sünnipäeva tähistama. Koduse istumise osa algas õhtusöögi valmistamisega. Liisa oli instagrammist leidnud ühe isuäratava pasta retsepti ja me olime sellepärast metsikult elevil. Eelneval õhtul powernappides nägin ma näiteks unes, et olin sellele istumisele hilinenud ning mulle vaatasid facebooki chatis ja snapchatis vastu pildid pastast, millel oli peal kiri "Käi putsi, Kärol!". Õnneks ei jõudnud ma kohale liiga hilja ja õnneks oli mul meeles kingid kaasa võtta. Õnneks!

 Kingid nägid isetehtud kuuse all nii armsad välja! Jannu oli ikka isuga seda kuuske meisterdanud ja tulemus oli no tõesti armas (ma tunnen, et kõlan maru läilalt, aga fucking nunnu oli, mkay?) Kinke avasime kordamööda õhtusöögi kõrval. Kuidagi väga lapselik tunne oli jälle. Tükk aega pole enam niiviisi kuuse all pakitud kinke avada saanud. Viimasel ajal on ikka rohkem seda ümbriku ulatamist ja ülekandeid pangas olnud. Pakitud kingid on kahjuks nii kaugesse minevikku veninud. Nukker. Äkki näitab see seda, et peaks rohkem end ümbritsevate inimestega suhtlema ja oma mugavuskoopast välja ronima. Raha kinkimine näitab üldiselt seda, et kinkija ei osanud ise midagi välja mõelda. Ta ei tea sind võib-olla piisavalt, et kinkida midagi, mis sulle siiralt meeldiks ja mida sa tahaksid. Samas ei saa ma öelda, et oleksin ise kingitud raha peale pahane olnud. Ma lihtsalt igatsen aegajalt kingituste lahti pakkimist ning sellest tulevat segadust.

the aftermath

oh the memories...

 Kunagi oli vesipiip nii populaarne asi, naljakas kuidas see nüüd vape'iga asendunud on. Tegime seekord väikse throwback'i. Was nice.

 Okei, me tegime metsikult pilte koos, aga ainult sellepärast, et me muidu eriti ei tee seda ja kuidagi armas on kunagi hiljem tagasi vaadata. Lisaks sellele on pildid kasulikud kui keegi tahab kellelegi kollaži kinkida... Why not. Ja kõik jäävad vanaks, tore on heietada noorusaegadest, kui pildid on kõrval. Right? Right. Need on mu selfie õigustused. Hope you enjoyed.

 Esimene peatus oli Paar Veini, sest Paar Veini on alati esimene peatus. 

 Järgmine peatus oli Route 33? 66? 69? No idea. Meile anti tänaval lihtsalt tasuta jookide flaierid ja siis me läksime sinna natukeseks hängima. Joogid olid küll sinised, aga atmosfäär oli väga Kiiu kõrtsune. Kohati ebamugav. Joogid polnud ka nii head, et midagi positiivset oleks. Nagu oleks sinist liisunud Sprite'i joonud. Väga meh. Mööda baari käis mingi "aardekirstuga" ringi Kapten Morgan isiklikult ja küsis igalt laudkonnalt oma kõige halvema piraadi häälega, kas nemad tahaksid proovida ta lukku lahti teha. Idk man, kind of weird. Ühel hetkel vehkis herr söör Kapten mul juba otsapidi seljas ja me nope'isime end teise lauda.
 Ahjaa, kohe baari sisse kõndides pidas mu kinni mingi tüüp, kes lihtsalt oma käe mu rinnale pani ja mind vaatas. Thank you, Route [instert number here], it was... a time!

 Käisime esimest korda Kelmis ka. Varem polnud nagu kuidagi sattunud sinna, aga nüüd oli aeg. Kelmi tantsusaal oli nii tore koht. Usun, et need tossumasinad rahustavad maha ka kõige ebakindlama tantsija, sest teisi ruumis viibivaid inimesi oli vaevu näha. Nii mõnus muusika oli ka.

 Eksisime hetkeks udusele Raekoja platsile ka. Ilus oli. Peaaegu inimtühi.

 Viimasena käisime Patcave'is. Rahulik oli. Väga, väga rahulik oli. DJ nii püüdis, aga kõik istusid ja pajatasid omadega lugusid. Ühel hetkel läksid mingid neiud tantsima ka ja kohe ujus nende juurde tasuta shottidega vanem mees. Palju vanem mees. Kuidagi creepy oli. Me nautisime kuuse all istumist. Kingitused nagu me oleme...

  Ma tunnen, et mul on sõpradega metsikult vedanud ning see koosviibimine tuletas seda mulle jälle meelde. Meil on nii palju ühiseid mälestusi, nii palju lugusid, mida rääkida ja väga palju isa-nalju. Ma olen lihtsalt ääretult tänulik, et sellised neiud mu elus on olnud ja on jätkuvalt. Ma ei oskaks midagi paremat tahta ja halvemaga ma enam ei lepi. Aitäh, sõbrad!

 Thank you, come again.

this is what dreams are made of: vol 4

 Ma nägin täna nii creepy't unenägu. Ärkasin kuskil kella kuue aeg sellest üles ja ei suutnud tükk aega uuesti magama jääda. Tahtsin tegelikult selle üles kirjutada, aga samas ei viitsinud ka. Teadsin, et enamjaolt jääb see ikkagi minuga.
 Tegevus toimus kuskil apteegis. Ma pole päris kindel kas ma läksin sealt midagi ostma või ma töötasin seal, aga ma nägin kuidas üks meessoost apteeker tööle tuli ja hakkas koheselt metsikut ebamugavust tundma. Ta korrutas, et ei tunne end üldse hästi ja siis ühel hetkel läks lihtsalt ta nägu põlema. Ainult nägu. Keegi haaras tulekustuti ja püüdis seda kustutada, kuid seal ruumis see ei õnnestunud. Alles siis kui ta sealt välja lükati, kustusid leegid. Kutsuti kiirabi ja mul paluti sinna jääda, kuna olin üks tunnistajatest. Super fun. Kutt viidi kiirabiga ära ja teda asendama tuli teine meestöötaja. Ka tema ei tundnud end kohale jõudes hästi ning ruumis viibijad vaatasid üksteist murelikult. Õnneks ei läinud tolle härra nägu põlema... aga ta oksendas palju verd. Ta oli nagu purskkaev. Ta lükati ruumist välja ja see lõppes. Jälle kutsuti kiirabi, kutt viidi ära ja kõik olid segaduses. Meid saadeti ruumi koristamise ajaks välja, aga lubati õigepea jälle sisse minna. Selle apteegi toakeseni viis selline suht kitsas valge koridor, kuhu oli torgatud üks kirjutuslaud ja nüüdseks suhteliselt hirmul olev meestöötaja. Ta ütles, et kui kõik olid ära läinud, siis nägi ta möödumas halli läbipaistvat naise kuju. Kui me olime natuke aega ta öeldut seedinud, siis hakkas täpselt meie ette ilmuma nagu lõkkeprahti... ma ei oska seda paremini kirjeldada. Need olid nagu lõkkest tulnud hallid lendlevad tükid ja nendest hakkas mingi kujutis tekkima. See hakkas ilmuma täpselt minu ees, mulle nii lähedal. Mina ja mu kõrval seisnud naine kartsime metsikult, aga meil keelati eemale minna, seega suurest hirmust saime me ainult üksteisel käest kinni hoida ja vaadata mis toimub. Mõne hetke pärast oli ähmaselt näha ühe naise kujutist ja siis hakkas ta veel rääkima. Vabandas, et ta on inimesi ehmatanud ning ütles, et püüab end vähem ilmutada ja vaiksemalt jälgida. Tuli välja, et tegemist oli kunagi seal apteegis surnud noore naisega. Ja siis ärkasin ma üles. See ei seletanud ikkagi mis apteegis viibinud meestöötajatega juhtus. Ma olen nii pettunud. Ainult creepy oli, mingeid vastuseid ei saanudki. Ugh, aju.
 Mingi aeg tagasi nägin toredat unenägu ka. Ma jumaldan pesukarusid. Jumaldan. Ma tahan ühega kunagi hängida, aga päris endale ei tahaks võtta. Metsloom ikkagi. No ja siis ma nägin unes, et tulin üks päev koju ja kui piilusin esikust kööki, siis oli emale üks pesukarupoeg jala külge klammerdunud. Mu esmane reaktsioon oli: "Kas sa oled lolliks läinud?" Ema ütles sassy'lt käega rapsates, et ma oleks hästi rahulik ning siis andis mulle tuima näoga pesukaru sülle öeldes: "Mine tee Ruule vanni. Vesi peaks paras olema." Ma vaatasin lolli näoga oma süles olevat pesukaru, kes mu juukseid sikutas ja neid närida püüdis. Ma olin nii segaduses, aga läksin Ruud vannitama. Ema pani talle nimeks Ruu. Tal oli nimi. Kui ta vannis oli, siis ulatas ta mulle järjest šampoonipudeleid ja mängis vannis olevate kummipartidega. Whaaaat. Kui tundus, et ta on piisavalt kaua sulistada saanud, siis mässisin ta rätikusse nagu väikse lapse ja hoidsin natuke aega süles. Ta näris mu sõrmi. Viimasena mäletan seda kuidas ta elutuppa diivanile viisin ja ta hakkas mulle jälle sülle ronima. Ärkasin. See kõik oli nii reaalne. Kõik need olukorrad. Ta näris mind! Ma igatsen Ruud. Helistasin peale ärkamist igaksjuhuks emale ja ütlesin, et ta pesukaru koju ei tooks. No nii igaksjuhuks noh.
 Viskan igaksjuhuks siia ka lingi viimasest korrast kui oma unenägudest pajatasin. Enjoy!
 Thank you, come again.

anxiety af

Mõtlesin, et jagan oma anxiety paadist kogemusi, äkki istun ma siin kellegagi koos isegi, aga olen oma ette-taha kiikumisega nii ametis, et ei märkagi.
 Kõige tihedamini leiab ärevus aset poes käies. Kodukandi poodidega saan läbi, aga kõige närvesöövam on käia kas Kaubamaja toidumaailmas või mis iganes Prismas, sest nendes on mul kõige hullemad järjekorrad alati juhtunud. Tavaliselt on ju ikka nii, et kui sa selle pika järjekorra ninapidi telefonis olles üle elad, siis ei oska enam korralikult rääkida. Hääl takerdub ja "Tere!"-st saab "...e!". Müüja vaatab segaduses (või surnud pilguga) otsa ja endal on ikka hirmus piinlik. Kogud siis veits hoogu, et see "Head aega!" või "Nägemist!" võimalikult hea välja tuleks. Kögised ja maksad ja kögised sel ajal ka. Peab ju kõigile tõestama, et sa oled normaalne inimene ja oskad tegelikult normaalselt rääkida. Sõnadega ja puha! Arvestan veel mõttes sellega, et mul on vaikne hääl ja peaks nagu natuke rohkem selle "Nägemist!" asjaga pingutama. Saan siis asjad aetud ning lasen uhkelt oma "Nägemist!" kuuldavale. Jõle valjult. Kuule vist tuli liiga valjult. Ma just karjusin müüja peale. Hirmus ninakas tundus vist. Fuck! Muide, ma ei ütle enam "Head aega!" kuna kunagi kadus mul müüjaga hüvasti jättes see "head" osa ära ja välja tuli ainult "Aega!". Scarred for life.
 Tegelikult on kogu maksmise protsess ka hirmus närvesööv. No Kaubamajas peab mul olema meeles veel oma Partnerkaardiga vehkida ja kui nüüd on veel see süsteem, et ma pean selle ise kuskilt praost läbi tõmbama (lol praost), siis annab see mulle veel rohkem võimalusi saamatu näida. Inimesed ohivad mul sabas, müüja näeb välja nagu tahaks ära surra, ma rahmeldan oma kaartidega ja pean veel korraliku "Nägemist!" ka välja saama. Õudne. Veel hullem kui sularahaga maksan. Mulle endale tekitab hea tunde kui saan täpse rahaga maksta, aga issand kui õudne on hakata nende järjekorras ohkivate ja seesmiselt juba surnud müüja ees seda 73 senti otsima. Sellepärast ulatan tavaliselt täpselt nii palju raha, et ma saan metsikult münte tagasi. Jess, sendid! Nüüd pean veel neid hakkama seal noppima, kui müüja juba järgmise inimese asju läbi piiksutab. Ma pean NÜÜD "Nägemist!" ütlema. Pinged on laes, kaugustes on kuulda politsei sireene ja klaaspudelite purunemist. Nad tulevad! Nad tulevad! ...ma ei tea mis just juhtus. Vabandust. Muide, viimasel ajal olen ma sundinud end rohkem seda täpse raha põrgut läbi elama. Otsingi sente ja hirmus rõve on neid ohkeid kuulata, aga see saab tegelikult päris kiiresti läbi. Ma jään ellu. Seni pole keegi lööma ka tulnud. Sinised silmaalused on mul magamatusest mitte liiga pikalt sentide otsimise pärast saadud löökidest, ausalt.
 Kohutavat ärevust tekitavad ka need mööda ostukeskuseid laiali olevad müügimehed. Viru Keskuse keskele kogunenud putkad ja siis see sihitult ühest kohast teise liikuv LHV lauake. Victoria's Secret'i putka müüjad tahavad mulle alati midagi peale pritsida, nii et ma pean selle vältimiseks ringiga mööda minema, aga etskae, etskae, LHV müügimehed on nüüd liikunud sinna Piletilevi kõrvale kitsasse koridori. Aeglustan sammu ja ootan suuremat rahvasumma, et sealt mööduda. Kui see juhtub, siis varjun nende taha ning teen kõige naeruväärsemat kiirkõndi, hoides samal ajal kramplikult nina telefonis. Kuulen veel kuidas putkast hõigatakse "Preili!". Enesetunne on kohutav ja enam ei taha seda kunagi korrata. Ükskord jäin seisma ka selle laua juures, aga ainult sellepärast, et see noormees oli juba otsapidi mu isiklikus mullis ja ütles mulle peaaegu kõrva sisse "Preili! Preili!" Fuck jah, siin ma olen. You got me! Pöörasin tema poole, ütlesin "Tere!". Noormees jäi vait... ja tal hakkas ninast verd jooksma. Ma ei osanud kuidagi reageerida, aga mul oli kahju. Ma vabandasin. MIKS MA VABANDASIN?! Ära ka ei läinud kohe. Kümblesin oma piinlikustundes ja tema oma veres. Oi, aga olukord läks veel hullemaks. Ta vastas mulle "Ah erutusest hakkas." Oh boy! You just made this even weirder, my dude. Ta vabandas koheselt, kui oli aru saanud, mis ta just ütles. Mul hakkas empaatia möllama. Mul oli temast nii kahju, et oleksin olnud valmis LHV-ga mingi lepingu tegema, aga jube imelik oli ja ma pidin bussi peale minema, nii et leidsin, et kõige sobivam vastus sellele oleks fingergun'nimine. So I FINGERGUNNED. Kadusin bussiterminali ja mõtlesin miks ma selline olen... ja miks ma salvrätikut ei pakkunud. Nüüd väldin LHV boksi kirega. Fin.
 Kunagi hävitas mind meeletult see üksteisest möödumise tants. No see kui satud kuidagi vastassuunas liikuva inimese teele ja te astute kord ühelepoole ja siis jälle teiselepoole, et üksteisest mööduda, aga te astute jätkuvalt samale poole ja see on lihtsalt lõppematu põrgu. Jep, see asi. Kunagi hävitasid sellised vahejuhtumid mind hirmus pikalt, aga nüüd on nagu okei. Võtab muhelema isegi. Hakkan peas seda High School Musical'i "We're all in this together..." lugu laulma ja nagu ei põe enam sellepärast. It's fine.
 Ilmselt tuleb samateemaline vol 2 ka, sest materjali mul veel on. Vähemalt nii palju see ärevus siis võimaldab...
 Thank you, come again.

when you try your best but you don't succeed

 Lugu sellest, kuidas ma ükskord Ülemiste keskuses Mrs Waffle'i kõrval istudes kirjutada püüdsin. Please enjoy my suffering.

 "Istusin üksinda, et veidi kirjutada ja aega surnuks lüüa. Tundus hea plaan. Tundus mõistlik.
 Mu kõrvale, minuga samasse lauda, istusid just kaks daami vahvlitega. Ma peaaegu, et ei panegi neid siin pahaks. Nad tunduvad armsad inimesed. Nemad ei häirigi mind... nende vahvlid häirivad. Need lõhnavad nii värskelt, nii soojalt, nii kuradi magusalt! Appi! Ma ei suuda nendelt pilku pöörata. Need on imelised!
"Issand, kui magus!" ütles üks neist viimaseid vahvlitükke taldrikult kokku kraapides. Vahvlite lõhn on nii tugev, et ma suudan neid peaaegu juba maitsta! Ma olen nii metsikult kade.
 Mu laua poole kõndis üks naerusuine prillidega neiu. Tal oli käes taldrik vahvliga. Nii ilus vahvel. See lõhnab ka nii hästi ja ta võttis samu lisandeid, mida minagi võtaks. Šokolaadisiirup niriseb mööda vahvli äärt alla ja kaob maasikate vahele. Peaaegu soovin, et ta oleks minust aeglasemalt möödunud, et ma oleks neid imepäraseid vahvleid kauem imetleda. Ma telliks praegu isegi ühe, aga mul on kõht veel rämpstoidust täis. Ma tunnen, et olen nii katki, täiesti kasutu. Süda läheb vaikselt pahaks sellest lõhnast. Ma vajan vahvlit. Ma vajan seda kuradi vahvlit!"

 Thank you, come again.

snow-woofer

 Tahtsin tegelikult Bonniga teha ühe sügisese pildistamise. Sellise hästi cheesy, kus ma viskan naeratades lehti ja Bonni näeb ka rõõmus välja, kõik on värvilisi lehti täis ja hästi ilus. Ja siis ühel hetkel oli talv. Lund on pea lakkamatult sadanud ning kõvasti külmemaks on ka läinud. Egas midagi, tegime talvised pildid.
 Ma olen küllaltki üllatunud, aga ma ei vihka lund praegu. Täitsa ilus tundub. Peaaegu, et tahaks veel tunniks või paariks metsa jalutama minna. Vaatame kui kiiresti ma ära tüdinen. Kardan, et jõuluks on juba kopp ees ning kiusatus jõuluvanalt kohest suve paluda, aga eks paistab.
 Thank you, come again.

halloween

 Ma ei tähista muidu mitte kuidagi halloween'i. Ei käi kuskil halloweeni pidudel, ei käi kuskil kommi lunimas. Kogu see osa jätab suht külmaks, aga terve oktoobri vältel nägin igalpool sotsiaalmeedias nii lahedaid halloweeni look'e ja ma tahtsin ka proovida. Ma seekord veel päris nii sõgedaks ei läinud, et oleks soetanud kõik sfx-meigiks vajaliku, aga kuna see annaks nii palju meisterdamise vabadust juurde, siis kiusatus on mul küll olemas. Eks paistab kas ja mida ma järgmine aasta teen. Seekord tegin 3 look'i, aga kostüümidele ei panustanud absoluutselt. Minu jaoks oli oluline ja huvitav näha mida ma oma praeguste vahenditega teha saan ja oskan. 

 Esimene spooky nägu sai inspiratsiooni jokkerist. Tahtsin midagi jokkeri sarnast teha, aga polnud mõtteski teha midagi üksühele. Pusisin ja mökerdasin, kuni jõudsin punkti, kus ma olin rahul. Piltide tegemise vahel tegin vahepeal silmaaluseid tumedamaks ja suunurgad venisid ka järjest kõrgemale. Võimalik, et nendest kolmest on see mu lemmik look.

 Nii paljud neiud tegid instagrammis end Bambie'ks ja snapchat julgustas ka proovima. Ma tahtsin ka nunnu olla, aga kõige populaarsem reaktsioon sõprade poolt oli: "Kas sa hakkasid furry'ks?" Aitäh, sõbrad.

 See oli tegelikult mu kõige esimene katsetus halloweeni asjadega. Mõtlesin, et teeks lihtsa laiba look'i (lause, mida ma arvasin, et kunagi ei ütle). Mis seal ikka, tegin end keskmisest väsinumaks. Värvisin näo valgeks, silmaümbruse suts tumedamaks ning kontuurisin nagu haige inimene ja siis olingi surnud. Boom. Done. Lihtne.

 Kõige olulisem küsimus - kas mul õnnestus kedagi hirmutada? Jah, oma koera. Ta ei reageerinud absoluutselt mu surnu look'ile, millest ma järeldan seda, et ta on surnute nägemisega juba harjunud (jep, ma mõtlen kummitusi), aga kui ma olin Bambie või jokkeri asi, siis ta vaatas mind nagu hirmsat võõrast. Ta nuusutas palju mu nägu. Keegi teine ei nuusutanud mu nägu. Ema ütles ainult "wow" ja isa ei saanud üldse aru, et ma kuidagi teistmoodi välja näen. Rahulik. 

 Egas midagi. Muud ma ei tahtnudki öelda või üles märkida. Oktoober on imelik olnud, aga ma olen veel täitsa elus. Cool.

 Thank you, come again.

ilumess / things n stuff

Vaatasin siin oma blogi läbi ja leidsin, et oleks aeg jälle kirjutada. Tuli tuju kohe kuidagi. Vaatasin märkmete poole ja viimasena oli mul kirja pandud "kirjuta vahatamise nalju". I don't know, guys... Panin selle kirja, kuna millalgi rääkisime sellest emaga ja ma ajasin ta oma pajatustega naerma. Tundus legit. Panin kirja. A täna ma nagu ei viitsi väga karvade välja tirimisest rääkida. Pole nii ajakohane hetkel.
 Ajakohane oleks jutuke ilumessist. Käisin laupäeval. Hullult vara läksime, kuskil kümnest hommikul olime kohal. Hästi mõnus oli, rahvast polnud veel metsikult ja boksides olevad inimesed polnud veel ka pahuraks muutunud. Ostsin jälle palju šampooni. Kui nüüd kiilaks peaksin jääma, siis on ikka jõle piinlik... NYX'i boks oli nagu sametist piirdega erapidu, kus maksid joogid liiga palju. Olin enda üle päris uhke, et end piirata suutsin. Kõige eredamalt on mul meeles Avon'i boks ja seda ainult sellepärast, et proua Eha... proua Eha gave no fucks. Ta meelitas mu kohale lõhnatestriga ja rääkis siis hirmus palju samal ajal kataloogi lapates. Täpset juttu ei mäletagi. Siis andis ta mulle järgmise lõhnatestri. Mulle ei meeldinud too lõhn, ta ehmus ära ja andis asemele veel ühe selle lõhnatestri, millega ta mind sinna meelitas. Mu squad oli juba edasi liikunud, hakkasin ka vaikselt minema nihverdama. Ütlesin, et pole tegelikult eriti suur kataloogidest tellija. Eha rapsas käega ja ütles, et kataloogist ongi just kõige mugavam asju tellida, sest ei pea kodunt välja minema. Ma ei julenud talle midagi internetipoodide kohta öelda, tundus ohtlik. Ühel hetkel tuldi mind juba päästma, aga Eha ajas mu päästeingli minema. "Küll ta tuleb, ta on praegu väga huvitatud! Ärge segage!" Yikes. Mu silmist polnud ammu sellist hirmu vist peegeldunud, kui tol hetkel. Lõpuks osalesin ma kuskil Avon'i loosis, sain 2 kataloogi, 3 lõhnatestrit, veel mingid lehed ja Eha numbri. Ta lubas mul ükskõik mis ajal helistada. Pakkus isegi välja, et võime kohvitama minna kunagi. Jep, ma ei tea ka täpselt mis juhtus.
 Testritega oli üldse imelik teema. Neid ei jaotata enam niisama mööda messi jalutades, vaid pannakse lauale ritta, et kohe sealsamas inimestega vestlema hakata. Good for them! Nende jaoks ilmselt tasuvam tehnika. Ma ei saanud Ecodenta boksi juures täpselt aru kas ma võin lihtsalt ühe testri kaasa haarata või pean ma enne pikalt tolle müüjaga söehambapastast vestlema. Võtsin oma munad ja hambapasta pihku ja jalutasin edasi. Proovisin mis juhtub. Tuli välja, et tohtisin lihtsalt võtta. Lahe. Nüüd on mul musta värvi hambapasta. Suck my dong. Oli täiega väärt mu minutilist anxiety't testreid vaadates.
 Kuidagi märkamatult oli mul lõpuks 3 või 4 tundi hiljem 5 kotti asjadega näpus ning oli aeg minna. Tegelt ma isegi ei ostnud nii palju asju, nad lihtsalt pakkisid kõik suurte kottide sisse, et ma end minnes ikka suurema kulutajana tunneksin. Enamvähem kogu mu kraam mahtus lõpuks ühte väiksemasse kinkekotti. Tundsin end kohe paremini.
 Tegelikult tahtsin tänasest ka midagi kirja saada. Mulle virutas täna näkku teadmine, et ma pean oma haigekassa pärast jälle muretsema hakkama. Otsisin dokumente, pöörasin oma toa peapeale ja siis värisesin dokumendid näpus laua peal istudes, kuna pidin serious business kõnesid tegema hakkama. Mul on hea meel öelda, et ma olen kõnede tegemises paremaks muutunud. Närveerin endiselt koledasti, aga ei jäta sellepärast enam helistamata. Tegin täna ka kõned ära. Olen päris uhke. It's the little things, you know? Ma mäletan kui närvis ma selle haigekassa teema pärast aasta eest olin. Ma vaevu magasin. Tegelikult, kui aus olla, siis ei maga ma praegusel ajal ka kohutavalt hästi. Olen juba mõnda aega kell 6 hommikul luugid lahti teinud ja unetu olnud. Ükskõik mis kell ma ka magama ei lähe, ärkan ma alati kas kell 6 või 6 läbi midagi. Täna öösel sain üle pika aja normaalselt magada. Täitsa tore oli. Teeks veel.
 Ahjaa, tädi sünnipäev läheneb. Ta plaanib suuremat pidu, kuhu tuleb sugulasi, keda ma kunagi näinud pole. Vähemalt mingit mälupilti mul neist pole. Nüüd kuulsin veel, et tulevad ka ta mehe kõik sugulased. Neid pole ka kunagi näinud. Mul on nii hea meel, et ma saan semu kaasa võtta. Ärevus kütaks muidu liiga julmalt jalaga näkku. Aga hei, kui keegi mu sugulastest, kes minuga varem kohtunud pole ja kes mind enne või pärast pidu google'i vahendusel stalgib, siis ma loodan, et teile meeldis see "Suck my dong." lause seal veits kõrgemal ja see kui palju kohatuid nalju ma internetti üles panen. See on kõik minu enda süü, et ma selline olen. Ärge mu ema noomige palun.
 Tänaseks on vist kõik.
 Thank you, come again.

fall af

Ma alustan kohe sellega, et ma prokrastineerin hetkel. Peaksin tegelikult oma meigipintsleid pesema ja koristama, aga siin ma olen. Vast pole kõige hullem asi, mida koristamise asemel teha...
 Ma vist tahtsin vinguda sellest, kuidas sügis mu segadusse ajab. Kes veel ei tea, siis jumaldan ma suve. Kogu see "rõve" 30+ kraadine ilm on mu paradiis, kuna mul on alati nii külm. Ma olen sügise ja talve jaoks liiga laisk ka. Ma olen liiga laisk selle soojalt riidesse panemise rituaali jaoks. Ma tahan lihtsalt kiirelt poes käia mitte lahingusse minna eksole. Eriti palju teebki see haiget sügise saabudes, kui ma pean loobuma õhtul ainult dressipluusega väljas käimisest. Vingun täiega. Fuck sügis!
 Üks vähestest asjadest, mille kallal ma sügiselt vinguda ei saa, on meigi look-id. Ära saa valesti aru - kui sa tahad suvel huuled tumelillaks võõbata, siis võid seda vabalt teha. Olen lihtsalt ise leidnud, et selliseid vildakaid reaktsioone sellele tuleb sügisesel ajal oluliselt vähem. Ma ise olen väga elevil, et saan oma silmalaud võõbata sama värviliseks, kui maha langevad lehed. Jesss, oranž lauvärv on lõpuks festive! Jesss, tumedam silmameik on in! Jesss, dramaatilisus! Jesss, sügis!
 Ma pole jällegi selle fänn kui uskumatult salakavalad sügisesed ilmad on. Ma ei käinud paar päeva väljas ja selle ajaga oli temperatuur langenud nii palju, et ma oleks pidanud selga viskama tagi asemel juba mantli. Ilmselt võib öelda, et see on tegelikult minu enda süü, et ma ilmateadet ei vaata, aga ma vehin ikkagi rusikaga nagu õige eestlane ja süüdistan ilma. Peab see ilm siis selline olema! Ma jäin nüüd haigeks ja pean külmetusravimeid ostma minema. Fuck sügis!
 Sügis on tegelikult visuaalselt näiteks päris ilus... vahel, kui vaadata õige valgusega ja nurga alt... samal ajal soojas toas olles. Kuna ma olen selline introvärd (loe: introvert), et ei taha vahepeal üldse toast jalga välja tõsta, siis annab sügis mulle vahel kena põhjuse kodus istumiseks, kui väljas näiteks parasjagu sajab. Ma ei pea tundma, et ma raiskan ilusat ilma ja see teeb mul olemise oluliselt kergemaks. No mis ma ikka selle tormi käes teeks? Koer saaks ka sopaseks... Vihmasabina saatel soojas tekis filmi vaadata on nii erakordselt mõnus. Pane veel mõni hästi lõhnav küünal veel ka põlema... Jesss, sügis!
 Thank you, come again.

SEPTEMBER

Ma ei kirjutanud siia terve septembri kuu ja ma leidsin, et nüüd on aeg.
Mul oli päris tegus kuu vist. Ma alustan oma juttu sellest, mille üle ma kõige uhkem olen. Nimelt, ma sain oma ämblikute hirmust peaaegu üle. Ebamugavustunne nende elukatega samas ruumis olles on säilinud, aga ma ei lähe nii paanikasse kui varem. Hirmust vabanemise protsess algas mulle eneselegi teadmata kui me Mardiga Puhtusse trippisime. Muide Puhtu on nii armas koht. Nii vaikne, nii oeh.

 Kahjuks või õnneks on mul ainsad Puhtus tehtud pildid kitsedest... Valetan. Üks pilt on veinipudelist ka, aga see on selline udune meeldetuletus selleks, et ma teinekord poes veiniriiuli ees paanikasse ei satuks. Anyway... Selle tripi vältel pidin ma kasutama välikäimlat ja ma olen täiesti teadlik, et nendes elab tavaliselt mõni ämblik. Ma tean, ma olin valmis mõneks ämblikuks. Esimest korda käies nägingi seinal kahte jurakat. Daddy very-longlegs. Hakkasin kasutama nendega rääkimise tehnikat, mis on järele mõeldes nii tobe ja natuke naljakas. Aga hei, smalltalk nende kahega aitas. I was fine. Nad lihtsalt hängisid seinal. Chill. Kui ma järgmine kord vetsu läksin, siis oh boy... Lugesin valju häälega kokku 8 ämblikku. Kasutasin jälle nendega rääkimise tehnikat, et ennast rahustada. "Kas käite siin tihti?" oli ainult üks naeruväärsetest küsimustest, mida ma hirmust pissides küsisin (tegelt ei olnud nii väga hirmust, aga hirm aitas kaasa I guess). Ma olen täiesti veendunud, et üks ämblikest oli mürgine. Ta lihtsalt nägi välja nii... mürgine. Kõige hullem oli see, et nad hängisid uksed kohal, nii et iga kord välja minnes, kartsin, et keegi kukub mulle pähe. Ükski ämblik ei lõpetanud õnneks mul peale vetsus käimist õla peal... AGA METSAS JALUTAMAS KÄIES KÜLL. Mul oli erakordselt hea meel, et ma kandsin valget pusa ja ma seda elukat kohe nägin, sest muidu oleks ta päris kindlalt mu ühel hetkel mu kaela silitanud ja ma pole veel selliseks läheduseks ämblikega valmis. Elasin üle, värisesin natuke, aga enamjaolt oli okei. Panin vetsuämblikele nimed ka. Satan, Lucifer, McDemonface, Poison Ivy, Holy Shit, Eww, Dark Lord ja Mikk. Spooky stuff.
 Paar päeva peale Puhtust tagasi jõudmist käisin oma tädipoja sünnipäeval. Selline armas perekonnaga istumine oli... ma arvan. Üks külalistest oli oma koera kaasa toonud, nii et ma ei suutnud eriti millelegi muule keskenduda.

Proovi millelegi muule keskenduda kui selline pontu sulle koguaeg oma palli toob. Ma mängisin terve sünnipäeva koeraga. Parim pidu ever!
 Järgmine suurem üritus kus ma käisin oli "Valgus kõnnib Kadriorus". Ma valguse kohta ei tea, aga inimesi kõndis küll palju. Kui ma plaanin kunagi uuesti minna, siis palun tuletage meelde kui palju inimesi seal oli! Paljud olid oma pisikesed koerad kaasa võtnud ja ma nii kartsin, et keegi astub neile lihtsalt peale. Ma olin väga pinges. Ma astusin ühel hetkel peaaegu lapsekärusse. Palju inimesi, natuke valgust, soe õhtu.

 Peale seda käisin ema tööjuures koeri ka hoidmas. Sellest mäletan ma nii palju, et ma ei tahtnud algul minna. Ma polnud eelnevalt palju kodus olnud ja Bonniga hänginud. Tundsin end päris süüdi, sest nägin kui väga ta minuga hängida tahtis. Lõpuks läksin ikkagi kuna lootsin natuke kirjutamist tehtud saada ja seal on mul kirjutamine alati kuidagi lihtsamalt tulnud. Ühtteist sain tehtud, aga olemine oli ikka päris moss. Pontud lohutasid. Üks püüdis sülle ronida. Tegelikult oli armas.

   Jannul oli sünnipäev! Kuidagi juhuslikult arenes sellega seoses üllatuspeo korraldamine ja ma pidin tegema nii, et ta usuks, et ma ei saa temaga ta sünnipäeval hängida. Kui Kärol juba oma sõbrantsi ära petta üritab, siis muidugi põeb ta järsku vana piima pärast toidumürgitust. Kogu vale oli väga hoolega läbi mõeldud. Ma panin endale kella poole seitsmeks varahommikul äratuse, et saata talle snap sisuga "yo arva kes just oma sisikonna välja oksendas". Kõik läks plaanipäraselt, aga issand jumal kui halvasti ma end seda kõike tehes tundsin. Ma kasvatasin omale lõpuks otsaette "sõbrannale valetamise" stressivistriku. Õnneks ta ei vihanud mind ja meil oli väga tore õhtu. Õnneks!

 Ma võiksin siinkohal rõõmsalt otsad kokku tõmmata ja öelda, et mul oli "väga lit kuu" ja siis vaikselt kampsunivarrukasse dab'ida, aga nagu... ei. Ma tundsin terve kuu vältel end ärevamana kui varasemalt. Mul on teooriaid sellest miks see nii olla võis, aga ma ei oska sellest siin veel nii rääkida (believe me, i already tried). Enne sünnipäevi ja pidustusi oli mul üle pika aja jälle paanikahoog ja oh boy kuidas ma seda ei igatsenud. Peale seda on ärevus hoopis teisel levelil ja kohati on selline tagasilanguse tunne. Ma olen endas väga pettunud, kuigi ma ei peaks seda tegelikult olema. Püüdsin saada psühholoogile varasemat numbrit, aga loomulikult on ta praegu puhkusel ja tulebki tagasi päev enne minu aega. Võib-olla peaksin psühhiaatri juurde trippima, aga see paneb mind end jälle kuidagi halvemini tundma. Porise põrandalapi tunne on, but i'm gonna fix it goddammit!

 Lõpp vajus nüüd kuidagi nukraks, aga võib-olla on mul kunagi vaja seda lugeda. Kunagi millalgi, kui mul juba parem on. See ongi kogu põhjus miks ma siia kirjutan. 

 Anyway here's a cat:

Thank you, come again.

my procrastination hell

Tegin täna nii palju asju ära. Olin kohutavalt asjalik. Tegin blogi asju, koristasin, viskasin vanu asju ära, organiseerisin asju tulevaks nädalaks, tegin isegi täiesti uue cooli playlisti. Lõpuks istusin jälle oma kirjutuslaua taha, oma puhtaks nühitud kirjutuslaua taha ja leidsin, et nüüd on õige hetk kirjutada natuke väljamõeldud asju. 
 Kergitasin oma tooli kõrgemaks ning seadsin end mugavalt istuma. Kätte võtsin oma uue pastaka ja vana veekahjustusest taastuva märkmiku ning kirjutasin kaks esimest lauset. Playlistist tuli lugu, mida ma kunagi jumaldasin. Tean siiani kõiki sõnu peast ning tundus ainuõige sellele kaasa laulda ning rütmi lüüa. 
 Jõudsin peale loo lõppu tagasi oma kirjutise juurde. Lugesin oma 2 lauset üle ning leidsin, et... et ma peaks küünla põlema panema. Oleks nagu kuidagi hubasem ja kõvasti artsy'm. Niisiis, valikus on mu armastatud küpsiseküünal, rohelise õuna lõhnaline küünal, aaloe lõhnaga küünal ja marjaküünal. Pigem tõmbab õuna küünla poole. See on kõige lähemal ka, ma ei pea oma mugavast kirjutamise asendist tõusma, et näiteks marjaküünlani ulatuda. Mugav. Aga kus on tikud? Eeee.... ah jaa, teine riiul. Tikk ei taha põlema minna. Murdus ära. Võtsin uue. Ka see keeldub süttimast. Vaatan abiotsivalt taaskord teise riiuli poole. Kas mul polnud mitte kuskil tulemasinat? Vist oli isegi sinine. Jep, pliiatsitopsi taga. Nice. Nüüd on mul põlev küünal. Kirjutan edasi. 
 Mul on janu. Tahaks tegelikult veini, aga jõle nukker on üksinda üks pudel ette võtta. Savi, võtan ühe õlle. Kus ma avaja panin.... Leidsin, olemas, kõik on korras. 
 Vaatasin aknast välja ja olin valmis paberile terve maailma ehitama ja siis... Aken tundus kuidagi väga must. Nagu oleks tänavalt tolmu tulnud, nagu oleks veel õietolmu jääke ja vee triibud. Mõnes kohas on näha Bonni märja nina jälgi. Mida rohkem ma klaasile keskendusin, seda raskem oli midagi muud üldse näha. Väljas vist sajab... või on mu aken lihtsalt nii must, et tundub. Panin korraks muusika kinni, et kuulda potentsiaalset vihmasabinat. Midagi polnud kuulda. Pidin oma mugava asendi ohverdama, et aken avada ja sadu kontrollida. Jah, tõesti sajab. Tundub, et ma ei saagi siis Bonniga pikemat Pokemon Go ringi teha. Jama. Samas äkki jääb veel järgi. Loodan, et ma näen seda läbi oma musta aknaklaasi...
 Kui kaua tegelikult akna pesemine ikka võtaks? Kui ma praegu alustaks... Ainult, et kuidas ma ulataks sinna akna teise otsa? Kus meil üldse aknapesu asjad on? Esikukapis vist. Ma pole kindel. Peaksin valmis otsima. Oota, kas ma mõtlen praegu tõsiselt hakata akent pesema? Mul põleb siin küünal, mängib rahulik muusika, vihma sajab... Mul on uus pastakas isegi! Praegu oleks õige aeg kirjutada. Vähemalt seni, kuni enam ei saja.
 See on nii naljakas kuidas ma prokrastineerin... Peaksin sellest blogis kirjutama!
 Thank you, come again.

ruff weekend

 Is there even such thing as "too many dog posts"? Juuli viimasel nädalavahetusel oli mul jälle võimalus neid "pisikesi" hoida ja noormees Elmo püüab mulle jätkuvalt sülle ronida. Nii palju armastust korraga, et teeb füüsiliselt haiget, aga vahel võib ka nii ma arvan.
 Eelmised pildid kutsudest leiab siit.
 Thank you, come again.