Surin. Kõik surid täna. Selle korteri kõige popim mäng on "Arva, kes sureb esimesena". Asi näeb välja nii, et kui keegi end jubedalt tunneb, siis ütleb: "Ma suren ära." Kui keegi arvab, et tema tunneb end halvemini, siis vastab ta: "Ma suren ennem." Edasi puhkeb vaidlus ja keegi peab lõpuks pikali heitma. See, kes esimesena pikali heidab tunneb end ilmselgelt halvemini ja on kind of võitja. Ow god, what is my life...
Kuna mul on mingi kahtlane nõrkus peal ja tegelikult oleks mul vaja ka hommikul varem ärgata, siis peale küünteblogi postitust lähen ma magama ära. Lihtsalt ei jaksa midagi muud teha + hilja on ka juba.
Homme (tehniliselt juba täna) lähen ma Kaberneeme. Õigemini loodetavasti lähen. Kui tervis hakkab tõesti ka homme nii jubedalt jukerdama, siis ausaltöeldes ei näe ma end kuhugi minemas ega midagi tegemas. Näpud ja kõik muu ka risti, et mul oleks homme see hea päev, mis täna minuni ei jõudnud.
Thank you, come again.
Päev kujunes huvitavaks. Mulle tuli kasuks kuskil mujal maha jahtuda ja end tühjaks rääkida. Aitäh, Jannu! :) Hiljem tulin koju, keegi ei tundnud mind ära ja natuke awkward oli ka. Kõik oli enamvähem nii nagu alati.
Jannu käest sain riielda ka, sest ma pole küünteblogisse midagi postitanud. Ärge enam nutke, sest teen seda homme kindlalt. Mu praegused küüned näevad naturaalses valguses kaunimad välja, kui välguga pildistades. Just sayin'. Niiet see juhtub siis homme...
Ülehomme lähen ma Kaberneeme, sest just seal võtan ma seekord uue aasta vastu. See oli tegelikult juba tükk aega tagasi läbi räägitud asi, aga kui ma ei eksi, siis mainin ma seda siin esimest korda. Aga jah, see juhtub.
Ema on haigeks jäänud. Köhib nii hirmsasti. Ise kahtlustab ta allergiat. Well, see oleks irooniline. Arvati, et mina kärvan selle koerakarva allergia pärast maha. Oh you know, kopsud tursuvad, hingamisteed tursuvad, silmad jooksevad vett, nina jookseb vett ja varsti viskangi suslud püsti. Absoluutselt mitte midagi sellist pole juhtunud. See on kõigile kergendus. Ehk oligi see selline mööduv allergia? Ehk kasvasin ma sellest välja? Ehk asendus see hoopis õuna ja porgandi allergiatega, which are also fun. Minuteada ei põhjusta allergia selliseid hirmutavaid tervisehädasi, mis mul esinevad. Ma oleks täpselt nagu keemiaravi saav vähihaige - mul on halvad ja väga halvad päevad. Võib-olla hüppab üks hea päev ka läbi aegajalt, aga selle arvelt on mul kas eelneval päeval ülimalt kohutav enesetunne või sellele järgneval päeval. Kuna täna õhtul oli (ja on siiani) mul ülimalt jube enesetunne, siis homme on mul ilmselt hea päev. Näpud ja varbad ja kõik võimalikud asjad risti, et mul õigus oleks. Lisaks sellele loodan ma südamest, et ma aastavahetusel end hästi tunneks. Nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt... sest emotsionaalne stabiilsus on hea. Jah.
Thank you, come again.
Emal on tekkinud isaga säde - nad mõlemad vihkavad mind. Mul on tahtmine tänaseks kodu hüljata, et neile siis see kauaoodatud vihkamise põhjus anda. Awkward Kohtla-Järve semudega kohtumine on ka ilma minuta piisavalt awkward... See oleks ilmselt päev, mil isa kasutab mu nime ja ma vahin talle terve see aeg otsa, sest... Well, that's it... See on imelik.
Teine võimalus on see, et ma teen koeraga ülipikad jalutuskäigud. Kiidu ja jumal teab kuhu, kuigi see variant tundub vähem ahvatlev, sest ma pean ikkagi kodus passima ja mängima osakest ilusast perepildist, kus miski pole valesti ja kohe kindlasti ei peeta minu vastu mingit õelat plaani.
Thank you, yes yes yes.
Ma igatsen meeletult oma suurepärast muusikakogu, mis mu välisel kõvakettal oli. Ma igatsen seda meeletult. Seal oli muusikat igale tujule. Isegi albumid selleks otstarbeks, et ma jõuaks selgusele mis tuju mul parasjagu on. Seal oli albumeid, mis mind kiiremini nutma saavad, kui vajadus oli, ja albumeid mis mind positiivsusest üles-alla hüppama panid. Seal oli kõike ja ma teadsin täpselt kus miski on. Ma igatsen seda. Aga kuna ma vajan endiselt kasvõi tükikest sellest suurest muusikakogust, siis tõmbasin ma endale uuesti ühe albumi. The Killers - Greatest Hits (2009 aasta väljalase). See imeline asi koosneb kahest CD'st. Ma armastan esimest CD'd. Võiks järeldada, et see paneb mind üles-alla hüppama. Hmmm... Ei. See on CD, mida ma kuulan, kui midagi on valesti või kui midagi on ikka väga, väga valesti. Niisiis, kõik albumid, mis mu imelises muusikakogus olid... ma tundsin ikkagi vajadust tõmmata uuesti album, mille najal ma siis nutan või üritan end kokku võtta. On raske öelda, miks just see kogumik sai just sellise emotsioonidetulva. See on tõesti imeline kogumik... aga ma olen end korduvalt leidnud seda kuulamast ja olemas lihtsalt omadega puntras. Ma ei teagi, kas fakt, et ma oskan enamvähem kõiki sel CD'l olevaid laule peast on kurb või... või lihtsalt suur armastus bändi vastu. Võta näpust.
Kuna on vaheaeg, siis ma oletasin, et äkki mul õnnestub nüüd näha mõnda kunagist koolikaaslast ka. See oleks tore. Ma saan ju nüüd peale vaheaja algust meeletutes kogustes telefonikõnesid. Ma reaalselt pean kalendrit ja lepin kokkusaamisi paaritunniste vahedega kokku, et ma jõuaksin end vahepeal koguda. Praegu on vist 2 vaba päeva ainult jäänud. Jookske tormi ja võtke järjekorda! Oleks asjad ainult nii... Tuleb tunnistada, et mul on võib-olla natuke Forever Alone tunne peal, aga heiiiii... vähemalt olen ma saanud kokkusaamiste suhtes mingeidki ähmaseid vastuseid. Tõsiasi on see, et ma igatsen inimesi, keda ma varem iga päev nägin. Või vähemalt korra nädalaski nägin... Eks see ilmselt on ka üks põhjuseid, miks igaõhtused kõned kiisuga mind tegelikult veelgi õnnelikumaks teevad (lisaks ilmselgele) - üks asi, mis pole muutunud. Kui neid ei oleks, siis tekiks ilmselt selline alateadlik hirm, et mind unustatakse täielikult. "Oot, kes see Kärol oligi?" Kui peakski juhtuma, et ma viskan varakult lusika nurka, siis keegi isegi ei märkaks seda, et kedagi enam ei ole. See on tegelikult hirmus mõte. Kes meist seda tahaks? Ei, ausalt.
Homme juhtub kindlasti ka asju. Ma vähemalt olen selleks valmis, kui peaks juhtuma. Täna võtsin näiteks hoogu, et kooki küpsetada. Järeldades lause esimesest poolest, ei jõudnud ma tegelikult üldse kuidagipidi koogi valmistamiseni. Ei. Ma lahendasin hoopis 20 sudokut ära. Jah, ma lugesin need kokku. Numbrid... good stuff.
Thank you, come again (but really, you don't have to).
Tänane istumine oli vahva. Kiisu sai ikkagi ka tulla, mis oli super. Üksi ma ilmselt polekski sinna läinud... Aga tore oli jälle tuttavaid üle paari kuu näha. Naljakas on tunda end vanana, vaadates neid nüüdseks viie või seitsme aastaseid lapsi. "Alles ma käisin teda hoidmas." Naljakas on näha aega möödumas.
Üks tänastest sündmustest meeldejäävaim oli kindlasti see, kui mu pisike pehme oravake Bonni paika pani. Sellist sõjahüüdu ma oma oravakeselt ei oodanud. Koer igatahes ei julgenud enam puuri ligi minnagi. You go, sis! Õhtul bond'isin oma vapra sõjaoravaga ka.
Koera käidi massiliselt vaatamas. Bonni jaoks oli see kõik nii overwhelming, et peale pikalt inimeste vahel jooksmist viskas ta end lihtsalt diivanile selili pikali ja oli armas. Kes siis esimesena teda silitama jõudis, see sai ka tema BFF'iks. Inimestel oli ka küllaltki raske uskuda kui raske on koera saamine varjupaigast. Bonni näol on ju tegemist meie viienda katsega. Tuleb lihtsalt teada, et keegi ei mängi tegelikult nende reeglite järgi, mis TLH'i kodulehel on. See jutt, et loomi broneerida ei saa, on täielik bullshit. Sellega tuleb arvestada. Loomi saab broneerida ja seda ka tehakse. Kui ka üks inimene jõuab koerani enne sind, then you, my friend, are fucked. Et sealt varjupaigast koera saada, pead sa reaalselt nende kodulehel elama, värskendama seda lehte iga kümne minuti tagant ja kui keegi kindel koer silma torkab, siis ka automaatselt helistama. Kui öeldakse, et sa oled kõige esimene huvitundja ja sa oled loomast siiralt huvitatud, siis lastakse sind ilmselt ka karantiinis oleva koeraga jalutama. Meil vähemalt oli nii. Mul on tegelikult siiralt hea meel, et ma pidasin endale antud lubadusest kinni, võtta koer varjupaigast. I'm so proud.
Ma ei oskagi kohe enam midagi lisada. Hakkasin juba jälle siin kiisut igatsema ja oehjah. Üritasin kuskil 10 minutit meeleheitlikult oma coca-cola pudelit lahti teha. No ja kui kuidagi ei saa, siis kuidagi kääridega ikka saab. -Macgyver.
Thank you, come again.
Jõuluhommiku tegi nii armsaks kiisu siinolek. See oligi ilmselt üks selliseid asju, mida ma olen tahtnud... kui keegi mõistab, mida ma öelda tahan. Ma heietaks sellest kui armas ja eriline see tunne kõik oli ja puha, aga ma oletan, et keegi ei viitsi seda ülimat cheesy't teksti siit lugeda... aga juhul kui keegi soovib, siis võin neile eraldi selle pika, pika, pika cheesy teksti saata. What ever floats your boat.
Facebookis on hull jõulumöll. Ma lihtsalt kerin edasi ja laigin kõigi postitusi järjest. No jõulud ikkagi, miks mitte siis. Ise pidin ikkagi ka tegema mingi jõulutervituse. Oh neid... jõulutundeid. -.-'
Homme on all tädi juures istumine. Mina teen üleval korrusel oma party oma koeraga. Oma koeraga. Oma koeraga! -.-' No näpud risti, et ma ka allakorrusele pääsen, kuigi meenutades tädi selleaastast sünnipäeva istumist ja seda awkward'it ringis seismist ja random laulude laulmist, millest ma kuulnudki pole... ma kind of isegi loodan, et ma ei pea sinna alla minema. Kuigi see cheesy pereringis istumine ka kõige kohutavamate jõululaulikutega on omamoodi armas. + seal on veini. Lots of that.
Õhtul sai ka kõhu kenasti täis söödud. Mulle meeldis.
Negatiivsust oli tsipa ka. Nimelt enesetunne näitas aegajalt keskmist sõrme. Organid jukerdavad. Tahavad mind vist maha jätta või tont teab, mis toimub... Öeldes jõuluselt: "Last Christmas, I gave you my heart, but the very next day your body rejected the transplant and you died."
Ma olen juba jõudnud hakata kiisut igatsema. fml. -.-
Thank you, come again.
Keegi pole end hauast välja kaevanud. Mitte keegi. Päriselt ka.
Kiisu on siin, nii et see on awesome. Eile seadsime kööki korda. Uued tehnikavidinad toodi ära ja kiisu oli nii armas ja aitas kõike paigaldada. Köök näeb tegelikult veel väga poolik välja, sest ühte kõige vajalikumat lauda pole meil veel käes. Köök näeb ilmselt sama koll välja veel kuni kuu lõpuni. Aga vähemalt tehnika on uus, eks?
Täna õnnestus lõpuks Jannut ka näha üle 200 aasta. Vahepeal oleks nagu reaalselt 2 jääaega olnud. Leppisime kokku ka pikema kokku saamise, sest praegu nägime üksteist ainult paariks minutiks ja sellest ilmselgelt ei piisa. :)
Teisipäeval on 2 korrust all pool jõuluistumine ka. Ma ei teagi kas ma see aasta saan minna, sest keegi tahetakse ilmselt koeravalvesse ka jätta. Eks paistab mis saab.
Küüntega pole ma mitte sussigi teinud. See valge püsib üllatavalt hästi peal... Küll ma täna midagi oma küünistele mäkerdan ka.
Ma igatsen oma muusikakogu.
Thank you, come again.
Ma reaalselt vihkan praegu facebooki. "Head maailmalõppu!", "Maailmalõpp!", "Viimne päev ongi käes!" Calm. The. Fuck. Down. Ma aimasin, et paar sellist postitust võib ilmuda, aga et selline shitstorm lahti läheb... Ow god why. Eriti naljakas on see, et nädal enne jagati facebookis ühte teadet, et maailm ei lõppegi, sest maiade kalendri teine pool leiti üles. Ma ei suuda enam facebookis olla. Aitab.
Homme näen ma kiisut jälle üle saja aasta. Tunne on vähemalt selline. Seda sündmust ei jõua ma kohe kuidagi ära oodata.
Ja kas maailmalõpp mitte kell 6 õhtul jõudma ei pidanud?
Täna oli slightly parem päev kui eile. Teed sain ilusti püsti seistes teha. Koeraga väljas käimine ei tapnud ka ära. Tervis oli okei.
Hommik oli jube. Detailidesse ma parem ei laskuks, aga ütleme nii, et oli palju karjumist ja isa läks hilisema bussiga tööle. Ma ei tea kui kaua ma veel siin olla jaksan.
Facebookis sai ka kõvasti probleeme lahendatud. Mu eelnevas postituses võib näha... ma isegi ei tea. Ütleme nii, et kui kasutada kellegi jaoks liiga fancy'sid väljendeid, siis eeldatakse, et ma kohe vihkan teist. Ehk peaksin ma lõpetama selle viisakalt väljendumise ja rääkima nagu üks 12 aastat vana tüdruk. Kui kellelegi, kes on 18 ja kes on peaks olema juba suht mees, on selline suhtlusstiil omane, siis miks mitte ka 2 aastat nooremale tütarlapsele. I mean, ma võin ju üritada, aga ma tean, et mu ajurakud hakkaksid surema ja ma hoolin oma ajurakkudest väga. Vahest siis kui ma olen juba 80 ja pooleldi seniilne. Mis mul siis ikka enam kaotada on? :)
Thank you, come again.
Eeeeei olnud hea päev. Oleks võimud veel kindlasti mingil tasemel hullem olla, aga you know... See kui sa köögipõrandal pikali olles endale teed teed näitab juba ära, et kõik ei ole päris korras. Ma parema meelega ei jagaks oma ülejäänud päeva...
Mind visati sellest awesome'ist grupist välja! Wtf?! :D :D Seda ilmselt sellepärast, et ma võisin öelda grupi loojale, et ta üritaks oma dramaatilisi facebooki postitusi vähem teha ja oma isiklikke asju veidi privaatsemalt ajada, ilma et kari 12-aastaseid tüdrukuid läheks nii pöördesse, et hakkaksid end kohe ära tapma. Ja ma olin nii kuradi viisakas!!! Eks see näitab siis kui palju keegi kriitikat taluda suudab.
Thank you, come again.
Pealkirjas mainitud ütlusega on vist enamvähem kõik tuttavad. "Sa elad vaid korra." Kui keegi usubki uuestisündi (khm, ma olen ilmselt üks nendest, kes kind of seda usub), siis sina ja sinu elu on ühekordne sündmus... ja siis saab sinust keegi teine orav või jumal teab mis. Mida iganes keegi usub - sina, nagu sa oled, elad ainult korra! See, mis sa oma eluga teed ja kuidas sa seda elad, on täiesti sinu teha. See mõte viis mind täna täiesti rööpast välja. Ma sattusin segadusse ja osalisse masendusse. "Mida perset ma pean tegema, et mu eksistents midagi tähendaks?" Raamat? Mis siis kui ma käivitan sellega mõne negatiivse päästiku? Mis siis kui ükskõik mida ma teen pole piisav? Mis siis kui ma teen juba praegu asju valesti? Kas ma üldse tahan siis siin maailmas midagi muuta? Äkki saab minust järgmine inimene, keda terve maailm vihkab? Elus on lihtsalt nii palju kuradi valikuid ja kui see mõte ühest elatavast elust muutub järsku nii koormavaks, siis satub iga su tegu küsimärgi alla. Kas see üks vabaks võetud aasta oli õige tegu? Kas see kool, mille ma järgmiseks valin, on õige? Näete, täpselt nii ma end perse keerangi. Mul on üks elu ja ma hakkan uut universumit leiutama. Kõige jubedam minu jaoks ongi just see, et ma olen veel nii noor ja mul on küllaltki palju olulisi valikuid vaja teha. Inimesed eeldavad juba, et ma tean surmkindlalt kelleks ma saada tahan ja et mul on juba oma elust sotti saadud. Aga ei ole. Ma ei tea veel midagi. Just sellepärast ma tunnengi end nii kuradi abituna ja lihtsalt lapsena. Ma võiksin vabalt öelda, et tahan saada mustkunstnikuks või astronaudiks... või baleriiniks. Küsimus on selles, et ma selle ühe valikuga oma tervet edasist elu perse ei keeraks. Sest kes tahaks elada vaid korra ja see elu, mis sul on, on tänu su enda valikutele perses? Niisiis olen ma omadega puntras. Ma tean ainult seda, et mulle meeldib psühholoogia. Mulle meeldib psühholoogia väga. Psühholoogia on minu jaoks nagu matageeniuse jaoks matemaatika (Kas ma nimetasin end just geeniuseks? :O).
Mida ma selle kõigega öelda tahan? Jah, sul on ainult üks elu ja see, mida sa sellega teed on sinu valik. Kas sa tahad lühikest elu ja lõpetada selle näiteks narkootikumideüledoosiga või sa tahad pikka ja sisukat elu, mille üle sa ääretult uhke oled ning mis inspireeris teisi inimesi? Võta riske, mis võivad sind viia sinna, kuhu sa tulevikus jõuda tahad ja ole oma teekonnal teiste inimestega lahke. Iial ei või teada, millal see ära tasub. Karma.
Thank you, come again.
Tegin täna liiga vara hommikul koeraga jalutades avastuse - zombie apocalypse on alanud! Õigupoolest on see juba ammu alanud. Ammu, ammu. Kas keegi on vaadanud, kuidas inimesed hommikul tööle lähevad? Bussi jaamani kõndivad inimesed on nii elutud, kurvad, aeglased... Neid vaadates hakkab nii kahju, et viskuks või ise nende ette ja laseks enda ajud ära süüa. Ma siiralt loodan, et mina ei hakka kunagi oma tööd nii palju vihkama, et ma zombie'ks muutun. Mingil totral põhjusel kõlab see soovike samamoodi nagu 5 aastase soov saada kosmonaudiks.
Tervise ülevaade. Well, ilgelt paha on olla. Peavalud on endiselt tapvad, süda on paha, pidevad külmavärinad ja külm higi (ew) + mingid väärakad valud kõhus. Nagu keegi pussitaks aegajalt. Lihtsalt surgiks seal sees. Kui see peakski juhtuma, siis olen ma pikaks ajaks pikali ja abitu. Ma ei saa seda pikka pikali olekut aga lubada, sest mul on juhtumisi koer, kes hävitab kõik tee peal oleva, kui ma tal just sabas ei käi ja teda ei keela. Ma arvan, et mul on abi vaja, sest ma ei saa enne ka arsti juurde minna, kui mul pole kedagi, kes mu koera valvaks. Täielik debiilsus... Praegusel hetkel on seega mu parimad sõbrad valuvaigistid, sest ma ei saa muid sõpru endale lubada. Kui te mõistate... Ema arvab, et kuskil mu organites on põletik... so that's fun. Ja arstile ei saa ma ikkagi. Ilmselt mädanen ja hallitan ma enne seestpoolt ära kui aeg sinnani jõuab. fml.
Kanal 11 pealt tuli "Remember Me". Kas ma peangi enam lisama, et ma vesistasin lõpus nagu lollakas. My emotions must be drunk. I meeeaaaan... see uus Olerexi reklaam. See, kus issi sõidab koju ja ta väike tüdruk ootab teda juba akna peal jnejne. Well, sa tead, et su emotsioonid on sassis kui sa Olerexi reklaami peale nutma hakkad. What the actual fuck?!
Thank you, come again.
Jajah, maagiline kuupäev, millest absoluutselt kõik latravad. Olen juba facebookist ja igaltpoolt mujalt kuulnud kui uskumatult tore päev inimestel oli. Minul näiteks oli lihtsalt selline tunne, et ma suren ära. Enesetunne läheks justkui iga päevaga kehvemaks ja mu nägu sõimatakse sellepärast üha rohkem täis. Miks küll haiglates sellist ravisüsteemi pole? Minu koduste põhjal otsustades peaks see olema ju super effective. Ma tahaks asju lõhkuda, asju välja visata, kõigile keskmist sõrme näidata ja ära minna. Mul on sellest kisamisest nii kõrini. I'm done.
Peaksin vist tõlkimisega edasi tegelema. Ma olen ju ikkagi ainus, kes seda teha oskab ja ainus, kes selle eest raha ei küsi. Ehk peaks selle eest raha küsima? Arvestades sellega, et ainus aeg, mil ma arvutis istuda saan on õhtu ja et ma teen seda tõlketööd omades massive peavalu, siis oleks igati aus selle eest ka raha küsida. + ma pean sellega terve aasta tegelema. Ma kind of juba loodan, et ma viskan ennem sussid püsti.
Kes oleks osanud arvata, et arsti juurde pääsemine on praegusel ajal nii kuradi keeruline. Kooli mul ju pole, tööd pole... aga mul on koer, kes nutab kui mind pole ja sööb ära kõik, mis ette jääb. Ja sellepärast ma arstile minna ei saagi. Samas, siinne perearst soovitaks mul ilmselt jälle mingit "võluteed" juua nagu eelmine kord. See oleks ilmselt küll tervislikum, kui valuvaigistite sisse ahnitsemine, aga see ei tee mitte midagi. Ma olen proovinud, tean. Kui mul täna üksi kodus olles pilt täiesti eest lendas, siis tekkiski selline "viige mind arsti juurde" mureuss. Midagi on valesti, aga mis? Varsti saab minust ilmselt mu enda doktor House, kes segab endale päevast päeva erinevaid ravimikokteile ja ootab siis näpud ristis, et midagi head hakkaks juhtuma.
Thank you, come again.
Vabandan, kui kellegi jaoks muutus postituste vahe pikemaks kui soovitud oli. Positiivne on see, et mul õnnestus leiutada selline süsteem, et ma saan ka veidi aega oma küüntega tegeleda... ilma, et need koeraseks saaksid. Alustaksin lugude pajatamist reedest.
Reedel tuli kiisu siia. Tal õnnestus Bonni nii paika panna, et ta ei roni enam kööki, mis on imeline. Üleüldse said poisid omavahel väga hästi läbi ja kiisu aitas mind meeletult palju. Kui ta pühapäeval ära läks, siis ei olnud Bonni üldse rõõmus ja istus õhtu läbi ukse juures oodates teda tagasi... Reede ja laupäeva õhtul tegime veel süüa ka. Reedel oli tegemist rohkem koos tegutsemisega kui laupäeval, aga toidud olid nomnommid. Eriti lasanje. See oli täiesti naeruväärselt hästi maitsev. Kahju, et nädalavahetus kuidagi nii kiiresti möödus. Juba pühapäeva õhtul jõudis kohale see nõme igatsus. Praeguse seisuga ei jõua ma ära oodata millal ma jälle kiisut näen. :(
Esmaspäev oli lõbus. Mul oli kohutav enesetunne, käisin koeraga väikest jooksu tegemas ja kodus vihkasid mind kõik. Bonni sõi seina ja on täielik peerukott. Me kõik nii armastame seda pisikest selli. Chilla on endiselt mu pisike ja pehme ingel ning need kaks saavad juba päris kenasti läbi. Enam ei tekita mu oravakese hüpped Bonnis paanikat, mis on igati super.
Olen oma tõlkimisega veidi ajahädas ja seega pean sellega kohe alustama.
Thank you, come again.
Bonni sööb kõike. Ta üritas täna klaaslauda hammustada, riiuleid, ta tahab kilekotte ja nende sisu hävitada. Kui öeldi, et koeral on "pisike" hambamood, siis ma arvasin, et selle küljest ära õpetamine ja kogu see protsess on mulle jõukohane. Enam ma ei tea. Kas on võimalik, et ma hammustasin sellest mahlasest unistuse pirukast liiga suure tüki? Või on see hetkeemotsioon? Kodus on nii kuradi vastik igasugust koera koolitamist teha, kui keegi selja taga iga viimastki kui su liigutust kritiseerib ja lihtsalt kõige kallal vingub. Lõpuks sa tahad lihtsalt sellisele vennale vastu hambaid anda. Ma ju tõesti üritan. Ma annan endast kõik ja kõik mida ma teen on endiselt puhas pask. Või lihtsalt pask... Kõik karjuvad ja lõpuks tabatakse kellegi õrna kohta ja veevärk on valla. Teades mind... Sõiman elu eest ja lõpuks lukustan end enda tuppa ja ulun nagu titt. Kuna siin midagi üldse muutub? Praegu ei tundu miski ahvatlevam, kui siit ära saamine.
Üleüldiselt on olnud äärmiselt stressirohke ja valus päev, millest ma rääkida ja mõelda ei taha. Eelistan öelda, et tegin asju. Homselt loodan paremat.
Me saime endale täieliku kaisukoera, kes pidevalt paisid nurub. Öösiti poeb ta nii külje alla kui vähegi võimalik on ja laseb end silitada kuni viimse minutini enne kui kumbki meist magama jääb. Lisaks sellele on ta nii viisakas, et ootab ennem ära selle hetke kui ma üles ärkan ja alles siis küsib õue. Kuidagi õnnestus mul ta ka juba ilusti istuma õpetada.Tubli, tubli kutsu on.
Rääkides negatiivsest... Mu pahkluud on omadega õhtal. Jalgele toetumine on põrgulik. No niii kuradi valus on, et kuku pikali. Ma isegi ei tea kuidas, aga mul õnnestus täna ikkagi pisikesega veel jalutamas ära käia, aga midagi väga meeldivat selles ka polnud. See ongi siis selle tulemus, kui lumes oma jalgu korduvalt välja väänata... Täna on mul muidugi veel päev läbi jube sant tunne olnud. Süda paha, pea käib ringi, pilt kõigub silme ees. Parem on seega pikali jääda. Kui keegi nii usinalt külje alla poeb, siis ei ole ka tegelikult erilist tahtmist püsti tulla ja midagi teha... + kohutav jalavalu ja üleüldine sitt olemine...
Ema on praegu Bonniga väljas, sest ma mõtlesin kiirelt pesemas käia. Isal oli sellega probleem. Muidugi oli... Peale seda, kui meil kehtestati siin reegel mitte karjuda koera juuresolekul, on ta justkui otsinud momenti, mil mu nägu täis sõimata ja lihtsalt elu eest kellegi peale karjuda. Kui mul on muidu arenenud selline veider anne analüüsida inimesi ja saada enamvähem aimu millised nad on, siis selle 16 aasta jooksul pole ma aru saanud oma isast. Kesasi ta selline on ja miks? Mul pole õrna aimugi ja ma elan temaga samas korteris.
Rääkides sellest "andest". Kui ma inimesega esimest korda kohtun ja ta räägib nt mõne minu sõbraga kellega ma koos olen, või siis mu endaga, hakkavad mu peas sellised "diagnoosid" liikuma, mis on nii veider ja tegelikult kohati vale, sest inimesele ei tohiks esimese laksuga sellist hinnangut panna, aga see kõik toimub. Ma kuulan ja vaatan kuidas inimene teistega suhtleb, kuidas ta teistest räägib ja minu ette kerkib selline ettekujutlus inimesest ja tema psüühikast. "Selge, ta on ebakindel, tal on tähelepanu vajadus ja ta ei tea kuidas veel täpselt silma paista." See oli üks näide. Kas ma olen ainus kellel peas selline asi toimub? Kas ma olengi kohutav inimene sellepärast? Kas mul on ravi vaja või peaksin ma hakkama psühholoogiks? Appi?
Homme on ka huvitav päev... :)
Thank you, come again.
Lõpuks ometi sain ma endale selle kauaihaldatud ja igatsetud kutsu. Tegemist on kõige armsama rõõmupalliga üldse. Lontkõrv on ühe aastane ja pärit Kohtla-Järvelt. Sain ikkagi ilusti varjupaigast nagu ma alati tahtnud olen. Mu Bonnil on üks kõige armsamaid ninasid, mida ma näinud olen (mu elus on üldse palju armsaid ninasid tegelikult...). Ta ninasõõrmed on mustad ja keskelt jookseb roosa triip. Pisike ja praegu väga väsinud lontkõrv tahab kõike ära süüa, aga inimesed talle meeldivad. Tuleb välja, et ka tšintšiljadega tahaks ta ka väga mängida. Mängimiseks meeldivad talle rohkem pehmed mänguasjad, mida ka kaissu võtta, aga palle on ka ülivinge taga ajada. Jalutuskäigud õues peavad olema üliiiiii pikad ja lumes meeldib talle ka väga sumada. Kahjuks ei saa ta praegu kõigest piisavalt rõõmu tunda, sest ta peab kandma koonust (mu koer on ka mu satipann), sest talle tehti varjupaigas ka väike opp (pmts munad maha). Lisaks sellele avastasin, et talle meeldib väga minu kaisus magada. Jäime näiteks täitsa kogemata teleka ees tukkuma. Kui külalisi tuleb, siis viisakusest tuleb ju ikka haugatada, aga kui kõik on üle nuusutatud, siis võib juba mängima hakata.
Jah, ma saan aru, et see kõik kõlab nii ninnunännult ja oleks justkui mõne veidriku kirjutatud, aga ongi. Ma olen 12 aastat koera tahtnud ning täna lõpuks saingi. Ma vesistan praegu nagu imelik ja olen kuramuse uhke nii enda üle kui ka oma pisikese nunsu.
Teistel teemadel. Mu tšintšilja vihkab mind. "Sa ei lõhna enam nagu sa varem lõhnasid ja mulle pole enam su pähkleid vaja." Kõlab nii nagu ma arvan, et ta mõtleb. Küll ma talle jälle meeldima hakkan. :)
Ma olen praegu nendest üliiiiiiii pikkadest jalutuskäikudest nii laip, et läheksin meeleldi kohe magama. Bonni hõivas üle poole mu voodist ära, aga küll ma midagi välja mõtlen.
Mis veel küüntesse puutub, siis pole mul absoluutselt õrna aimugi millal ma nendest postituse teen. We'll see.
Thank you, come again.
.jpg)
