hunger is a tricky demon

mu pisike satipann/kutsu

 Vabandan, kui kellegi jaoks muutus postituste vahe pikemaks kui soovitud oli. Positiivne on see, et mul õnnestus leiutada selline süsteem, et ma saan ka veidi aega oma küüntega tegeleda... ilma, et need koeraseks saaksid. Alustaksin lugude pajatamist reedest.
 Reedel tuli kiisu siia. Tal õnnestus Bonni nii paika panna, et ta ei roni enam kööki, mis on imeline. Üleüldse said poisid omavahel väga hästi läbi ja kiisu aitas mind meeletult palju. Kui ta pühapäeval ära läks, siis ei olnud Bonni üldse rõõmus ja istus õhtu läbi ukse juures oodates teda tagasi... Reede ja laupäeva õhtul tegime veel süüa ka. Reedel oli tegemist rohkem koos tegutsemisega kui laupäeval, aga toidud olid nomnommid. Eriti lasanje. See oli täiesti naeruväärselt hästi maitsev. Kahju, et nädalavahetus kuidagi nii kiiresti möödus. Juba pühapäeva õhtul jõudis kohale see nõme igatsus. Praeguse seisuga ei jõua ma ära oodata millal ma jälle kiisut näen. :(
 Esmaspäev oli lõbus. Mul oli kohutav enesetunne, käisin koeraga väikest jooksu tegemas ja kodus vihkasid mind kõik. Bonni sõi seina ja on täielik peerukott. Me kõik nii armastame seda pisikest selli. Chilla on endiselt mu pisike ja pehme ingel ning need kaks saavad juba päris kenasti läbi. Enam ei tekita mu oravakese hüpped Bonnis paanikat, mis on igati super.
 Olen oma tõlkimisega veidi ajahädas ja seega pean sellega kohe alustama.
 Thank you, come again.