koogid ja hävinev mööbel

 Bonni sööb kõike. Ta üritas täna klaaslauda hammustada, riiuleid, ta tahab kilekotte ja nende sisu hävitada. Kui öeldi, et koeral on "pisike" hambamood, siis ma arvasin, et selle küljest ära õpetamine ja kogu see protsess on mulle jõukohane. Enam ma ei tea. Kas on võimalik, et ma hammustasin sellest mahlasest unistuse pirukast liiga suure tüki? Või on see hetkeemotsioon? Kodus on nii kuradi vastik igasugust koera koolitamist teha, kui keegi selja taga iga viimastki kui su liigutust kritiseerib ja lihtsalt kõige kallal vingub. Lõpuks sa tahad lihtsalt sellisele vennale vastu hambaid anda. Ma ju tõesti üritan. Ma annan endast kõik ja kõik mida ma teen on endiselt puhas pask. Või lihtsalt pask... Kõik karjuvad ja lõpuks tabatakse kellegi õrna kohta ja veevärk on valla. Teades mind... Sõiman elu eest ja lõpuks lukustan end enda tuppa ja ulun nagu titt. Kuna siin midagi üldse muutub? Praegu ei tundu miski ahvatlevam, kui siit ära saamine. 

 Üleüldiselt on olnud äärmiselt stressirohke ja valus päev, millest ma rääkida ja mõelda ei taha. Eelistan öelda, et tegin asju. Homselt loodan paremat. 

 Thank you, come again.