Tänane istumine oli vahva. Kiisu sai ikkagi ka tulla, mis oli super. Üksi ma ilmselt polekski sinna läinud... Aga tore oli jälle tuttavaid üle paari kuu näha. Naljakas on tunda end vanana, vaadates neid nüüdseks viie või seitsme aastaseid lapsi. "Alles ma käisin teda hoidmas." Naljakas on näha aega möödumas.
Üks tänastest sündmustest meeldejäävaim oli kindlasti see, kui mu pisike pehme oravake Bonni paika pani. Sellist sõjahüüdu ma oma oravakeselt ei oodanud. Koer igatahes ei julgenud enam puuri ligi minnagi. You go, sis! Õhtul bond'isin oma vapra sõjaoravaga ka.
Koera käidi massiliselt vaatamas. Bonni jaoks oli see kõik nii overwhelming, et peale pikalt inimeste vahel jooksmist viskas ta end lihtsalt diivanile selili pikali ja oli armas. Kes siis esimesena teda silitama jõudis, see sai ka tema BFF'iks. Inimestel oli ka küllaltki raske uskuda kui raske on koera saamine varjupaigast. Bonni näol on ju tegemist meie viienda katsega. Tuleb lihtsalt teada, et keegi ei mängi tegelikult nende reeglite järgi, mis TLH'i kodulehel on. See jutt, et loomi broneerida ei saa, on täielik bullshit. Sellega tuleb arvestada. Loomi saab broneerida ja seda ka tehakse. Kui ka üks inimene jõuab koerani enne sind, then you, my friend, are fucked. Et sealt varjupaigast koera saada, pead sa reaalselt nende kodulehel elama, värskendama seda lehte iga kümne minuti tagant ja kui keegi kindel koer silma torkab, siis ka automaatselt helistama. Kui öeldakse, et sa oled kõige esimene huvitundja ja sa oled loomast siiralt huvitatud, siis lastakse sind ilmselt ka karantiinis oleva koeraga jalutama. Meil vähemalt oli nii. Mul on tegelikult siiralt hea meel, et ma pidasin endale antud lubadusest kinni, võtta koer varjupaigast. I'm so proud.
Ma ei oskagi kohe enam midagi lisada. Hakkasin juba jälle siin kiisut igatsema ja oehjah. Üritasin kuskil 10 minutit meeleheitlikult oma coca-cola pudelit lahti teha. No ja kui kuidagi ei saa, siis kuidagi kääridega ikka saab. -Macgyver.
Thank you, come again.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar