Ma igatsen meeletult oma suurepärast muusikakogu, mis mu välisel kõvakettal oli. Ma igatsen seda meeletult. Seal oli muusikat igale tujule. Isegi albumid selleks otstarbeks, et ma jõuaks selgusele mis tuju mul parasjagu on. Seal oli albumeid, mis mind kiiremini nutma saavad, kui vajadus oli, ja albumeid mis mind positiivsusest üles-alla hüppama panid. Seal oli kõike ja ma teadsin täpselt kus miski on. Ma igatsen seda. Aga kuna ma vajan endiselt kasvõi tükikest sellest suurest muusikakogust, siis tõmbasin ma endale uuesti ühe albumi. The Killers - Greatest Hits (2009 aasta väljalase). See imeline asi koosneb kahest CD'st. Ma armastan esimest CD'd. Võiks järeldada, et see paneb mind üles-alla hüppama. Hmmm... Ei. See on CD, mida ma kuulan, kui midagi on valesti või kui midagi on ikka väga, väga valesti. Niisiis, kõik albumid, mis mu imelises muusikakogus olid... ma tundsin ikkagi vajadust tõmmata uuesti album, mille najal ma siis nutan või üritan end kokku võtta. On raske öelda, miks just see kogumik sai just sellise emotsioonidetulva. See on tõesti imeline kogumik... aga ma olen end korduvalt leidnud seda kuulamast ja olemas lihtsalt omadega puntras. Ma ei teagi, kas fakt, et ma oskan enamvähem kõiki sel CD'l olevaid laule peast on kurb või... või lihtsalt suur armastus bändi vastu. Võta näpust.
Kuna on vaheaeg, siis ma oletasin, et äkki mul õnnestub nüüd näha mõnda kunagist koolikaaslast ka. See oleks tore. Ma saan ju nüüd peale vaheaja algust meeletutes kogustes telefonikõnesid. Ma reaalselt pean kalendrit ja lepin kokkusaamisi paaritunniste vahedega kokku, et ma jõuaksin end vahepeal koguda. Praegu on vist 2 vaba päeva ainult jäänud. Jookske tormi ja võtke järjekorda! Oleks asjad ainult nii... Tuleb tunnistada, et mul on võib-olla natuke Forever Alone tunne peal, aga heiiiii... vähemalt olen ma saanud kokkusaamiste suhtes mingeidki ähmaseid vastuseid. Tõsiasi on see, et ma igatsen inimesi, keda ma varem iga päev nägin. Või vähemalt korra nädalaski nägin... Eks see ilmselt on ka üks põhjuseid, miks igaõhtused kõned kiisuga mind tegelikult veelgi õnnelikumaks teevad (lisaks ilmselgele) - üks asi, mis pole muutunud. Kui neid ei oleks, siis tekiks ilmselt selline alateadlik hirm, et mind unustatakse täielikult. "Oot, kes see Kärol oligi?" Kui peakski juhtuma, et ma viskan varakult lusika nurka, siis keegi isegi ei märkaks seda, et kedagi enam ei ole. See on tegelikult hirmus mõte. Kes meist seda tahaks? Ei, ausalt.
Homme juhtub kindlasti ka asju. Ma vähemalt olen selleks valmis, kui peaks juhtuma. Täna võtsin näiteks hoogu, et kooki küpsetada. Järeldades lause esimesest poolest, ei jõudnud ma tegelikult üldse kuidagipidi koogi valmistamiseni. Ei. Ma lahendasin hoopis 20 sudokut ära. Jah, ma lugesin need kokku. Numbrid... good stuff.
Thank you, come again (but really, you don't have to).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar