Kaisukoer ja mu pahkluud.

Me saime endale täieliku kaisukoera, kes pidevalt paisid nurub. Öösiti poeb ta nii külje alla kui vähegi võimalik on ja laseb end silitada kuni viimse minutini enne kui kumbki meist magama jääb. Lisaks sellele on ta nii viisakas, et ootab ennem ära selle hetke kui ma üles ärkan ja alles siis küsib õue. Kuidagi õnnestus mul ta ka juba ilusti istuma õpetada.Tubli, tubli kutsu on.
 Rääkides negatiivsest... Mu pahkluud on omadega õhtal. Jalgele toetumine on põrgulik. No niii kuradi valus on, et kuku pikali. Ma isegi ei tea kuidas, aga mul õnnestus täna ikkagi pisikesega veel jalutamas ära käia, aga midagi väga meeldivat selles ka polnud. See ongi siis selle tulemus, kui lumes oma jalgu korduvalt välja väänata... Täna on mul muidugi veel päev läbi jube sant tunne olnud. Süda paha, pea käib ringi, pilt kõigub silme ees. Parem on seega pikali jääda. Kui keegi nii usinalt külje alla poeb, siis ei ole ka tegelikult erilist tahtmist püsti tulla ja midagi teha... + kohutav jalavalu ja üleüldine sitt olemine...
 Ema on praegu Bonniga väljas, sest ma mõtlesin kiirelt pesemas käia. Isal oli sellega probleem. Muidugi oli...  Peale seda, kui meil kehtestati siin reegel mitte karjuda koera juuresolekul, on ta justkui otsinud momenti, mil mu nägu täis sõimata ja lihtsalt elu eest kellegi peale karjuda. Kui mul on muidu arenenud selline veider anne analüüsida inimesi ja saada enamvähem aimu millised nad on, siis selle 16 aasta jooksul pole ma aru saanud oma isast. Kesasi ta selline on ja miks? Mul pole õrna aimugi ja ma elan temaga samas korteris.
 Rääkides sellest "andest". Kui ma inimesega esimest korda kohtun ja ta räägib nt mõne minu sõbraga kellega ma koos olen, või siis mu endaga, hakkavad mu peas sellised "diagnoosid" liikuma, mis on nii veider ja tegelikult kohati vale, sest inimesele ei tohiks esimese laksuga sellist hinnangut panna, aga see kõik toimub. Ma kuulan ja vaatan kuidas inimene teistega suhtleb, kuidas ta teistest räägib ja minu ette kerkib selline ettekujutlus inimesest ja tema psüühikast. "Selge, ta on ebakindel, tal on tähelepanu vajadus ja ta ei tea kuidas veel täpselt silma paista." See oli üks näide. Kas ma olen ainus kellel peas selline asi toimub? Kas ma olengi kohutav inimene sellepärast? Kas mul on ravi vaja või peaksin ma hakkama psühholoogiks? Appi?
 Homme on ka huvitav päev... :)
 Thank you, come again.