80's post-punk helps

 Kas kellelgi on tekkinud järsku tunne, et ta peab lihtsalt kellelegi helistama? See tunne tekib nii äkki ja seda on pea võimatu maha suruda. Seda maha surudes hakkab lausa füüsiliselt halb. Sa lihtsalt pead helistama. Isegi selle soovi põhjus on ebaselge, aga sa lihtsalt pead. Su käsi elaks justkui oma elu, kui ta juba telefoni poole ulatab. Midagi ei jääks nagu üle.
 Kuuldes telefoni kutsuvat tooni hakkad sa oma teo üle sügavamalt järgi mõtlema. "Kell on juba palju, ta raudselt magab." Selle hirmuga lõpetad sa ka kõne. Kõige nõmedam on ilmselt see, et see tunne ei kao enne, kui sa selle inimese häält ei kuule. Sõnum või asi... Kui see inimene ka vastab telefonile ja saadab su perse, sest sa oled haige värdjas, et sa ta kell kuradi pool 3 üles ajasid, teeb see kuidagipidi meele heaks. Sul on jälle hea olla. Sa tunned end normaalselt. See polnud küll teab mis pikk kõne ja too inimene ilmselt vihkab sind natuke, aga vähemalt sa kuulsid ta häält.
 Kas see on igatsus? See on ilmselt mingit sorti igatsus. Kuhugi sinna alla saab selle vist liigitada küll. Minu jaoks on see müsteerium, kust see tunne nii äkki tuleb. Kõik on ju korras. Sa vaatad nt Pewdiepie videot, naerad ja kõik on suurepärane ja siis järsku... "Ma pean talle helistama."
 Rõve on see kui sa tegelikult justkui ei tohiks enam sellele inimesele helistada. Nende kõnedega peaks justkui juba ühelpool olema. Ja kõik ongi hästi olnud! Pole olnud soovi helistada, pole olnud soovi interneti avarustes stalk'ida ja kõik on nii kuradi okei olnud. Ja siis järsku... Ma süüdistan teisi inimesi, kes on soovinud minuga sellel teemal rääkida ja põhimõtteliselt nõudnud vastuseid, sest mul on sedasi lihtsam endaga elada. Mul on praegu lihtsam teisi süüdistada. Alati on lihtsam teisi süüdistada.
 Ma isegi ei tea miks ma seda siia kirjutama hakkasin. Tõesti ei tea. Ma teen end kurvaks. Ma teen end kurvaks, sest mida rohkem ma olen hakanud kõigele sellele mõtlema, seda rohkem hakkan ma end nii kuradi üksinda tundma. Asi pole üldse selles, et pole inimesi, kellega kokku saada... oh ei. Ma saan peaaegu iga päev sel nädalal kellegagi kokku. Asi pole üldse selles. Asi on pigem selles, et on olemas ainult üks inimene, kellega koos ma nii hirmsasti olla tahaks ja kellega koos ma tunnen, et ma olen n.ö. kodus, kus kõik on mugav ja mind ei mõisteta salaja mingi lolli näo või teo pärast hukka. See on raske, sest ma ei näe praegu kedagi teist, kellega ma nii väga aega tahaks veeta. Ja ma kujutan ette kui raske on see inimene olla.
 Ma parem lõpetan selle sissekande enne, kui mu kraanid lõplikult lahti lendavad.
 Thank you, come again.