kui mu ees istus narkomaan

Mul oli eile pikk päev linnas. Käisin veel peale kooli Lasnamäe korteris paari oma sinna unustatud asja järel ja igasugune muu ringi hulkumine oli samuti toimumas. Ma jõudsin alles kell 20.40 Kuusallu minevale bussile. Ma tahtsin lihtsalt muusikat kuulates koju jõuda ja siis tudule kerida. Olin sunnitud bussis istuma sellele kõige tagumisele kohale otse vahekäigu ees. Mu kõrval istusid üks vanem naine ja noormees. Paremal pool eespool oleval istmel istus üks mees, kes küsis kõigilt taga istuvatelt inimestelt, et ega keegi neist Loksale ei sõida. Oletasin, et ta sõidab sinna ilmselt esimest korda ja seepärast pole tal õrna aimugi kuhu minna.
 Kohe kui buss sõitu alustas hakkas see mees tõmblema. Ma mõtlen kohe tõsiselt. Ta hingamine oli samuti väga raske ja kahisev. Pikapeale läks see ainult hullemaks. Ta luges vene keeles palvet ja seejärel ropendas kontrollimatult. Ta lõi ennast näkku, ta lõhkus täiesti lampi oma plastpudeli ära ja läks peale seda mööda bussi jalutama. Jalutuskäigult naastes hakkas ta hoolega oma turvavööd inspekteerima. Ta liigutused olid äärmiselt äkilised ja ettearvamatud. Ma kartsin ja mu kõrval olevad inimesed üritasid teha nii suure hoolega sellist nägu, et neid ei huvita. Kuradi hirmus oli veel siis kui ta hakkas oma taskute sisu uurima. Mu mõte jõudis sinnani, et mis siis saab kui tal on nuga taskus. Kes esimesena nuga saaks? Ilmselt mina, sest mu koht oli selline nõme... või siis see mulletiga mees, kes ta ees istus. Mulletiga mehed saavad tavaliselt filmides esimeste seas surma. Mu mõtted jooksid igalepoole ja buss polnud veel linnastki välja jõudnud kui mul juba paanika sees käis. Välja jõudsin ma seda näidata alles peale seda, kui ma bussist väljusin. Ma värisesin üle keha. Ma ei ole veel siiani välja mõelnud kas mind hirmutas rohkem see narkomaan või see, kuhu mu mõtted juba jõudsid. Hirm sõi mind sellegipoolest seest poolt tohutu kiirusega.
 Ma oleksin võinud sellest kogemusest ka pikemalt ja luulelisemalt kirjutada, aga... meh.
 Thank you, come again.