ask.fm

 On jälle kättejõudnud see imekaunis hilisõhtu, mil ma saan inimeste peale kurjaks ja küsimus "Miks?" heliseb kõrvus väga valjult.
 Stalkisin täna erinevaid inimesi sellisel toredal ja kohe üldse mitte vähetuntud leheküljel nagu ask.fm. Seal on kõvasti meeldivaid inimesi, kes küsivad meeldivaid küsimusi ja su arvamusi erinevate sündmuste/ ürituste/ kogemuste jne. kohta. Kõik on mõistlik. JA SIIS ON SEAL NEED TEISED... Need teised, kes küsivad nii piinlikult isiklikke küsimusi, et neid ei saa isegi tõsiselt võtta. Kas see teeb sind rohkem meheks/ägedamaks kui sa küsid 13-aastaselt tüdrukult, kas ta on süütu? Kas sellest hakkas kuidagi parem? Kas olenevalt tema vastusest on sul nüüd mugavam mõttes teda tembeldada kas litsiks või pirtsakaks piigaks? Tõuseb ainult küsimus: "Mis sul viga on?" Küsimus ise mind ei häirigi nii palju, kui fakt, et tegemist on äärmiselt isikliku asjaga ja see pole mitte kellegi teise asi peale tolle sama inimese. Kui kuradi väike mõttemaailm peab inimesel olema, et ainus küsimus, mis pähe tuleb, on: "Süütu?" See pole isegi küsimus! See on sõna, mille taga on küsimärk! Mõelge ka mida te küsite ja seda enam, kui antud inimese vanuseks, kellelt te seda küsisite, on 11.
 Kusjuures ka minult on seda küsitud. Ma ei vastanud sellele ja seda küsinud inimene sai mu peale vihaseks. Mu peale saadi vihaseks, sest ma polnud nõus jagama ülimalt isiklikku informatsiooni oma elust. Oma elust! Sellest tekkis veel omakorda täielik shitstorm ja mul ei olnud meeldiv sellega tegeleda. Kas tõesti ei taju enam inimesed mitte mingisuguseid piire? Kas mitte keegi siis tõesti enam ei peata end enne mõne sellise "mahlaka" küsimuse küsimist mõttega: "Kas see on ikka minu asi?" Ma olen inimestes pettunud.
 Teine ask.fm'i külg on kommentaarid. Kuigi leht on mõeldud küsimuste küsimiseks ja uudishimulik olemiseks, siis jäetakse sinna ka kommentaare. Alustades positiivsetega ja lõpetades ääretult inetutega. See teeb mind hirmus kurvaks tegelikult. Täpsemalt siis need inetud kommentaarid. Jällegi on ohvriks 13 aastat vana tüdruk ja keegi anonüümne netihero kutsub teda litsiks põhjendusega "aga ta on ju". I don't even... Mulle valmistavad juba omaette peavalu inimesed, kes pole eelnevalt sõimusõnade tähendustest teadlikud ja tulevad neid niisama netiavarustesse pilduma, sest olid kuulnud kuidas keegi Peeter ükskord seda sõna ütles. See on lihtsalt nii rumal ja see on veel jubedam, et inimesed sellest ise aru ei saa kui kuradi rumalad nad seda tehes paistavad! Jätkatakse tegusalt 13 aastat vana neiu enesekindluse uuristamist ja oodatakse huviga ta reaktsiooni. Kui tüdruk otsustab küsimusele mitte vastata ja selle kustutada, siis ei jäeta teda ka rahule ja jätkatakse laus-sõimuga, olles ise anonüümsed ja endaarust hirmus vaimukad. Julgeks siis keegi oma nime selle sõimu alla märkida enne kui hakatakse 13-aastast mõnitama ja araks kutsuma. Kes siin tegelikult arg on?
 Ma võiksin siin jätkata seda meeletult pikka vingumist ja vihane olemist, aga tõsiasi on see, et mu peavalu see ära ei võta ja lollid ei tunnista nii või naa oma lollust. Kurb on elada teadmisega, et mind ümbritsevad nii külmad ja kalgid inimesed, keda ei huvita absoluutselt see kahju, mida nad teistele inimestele oma käitumisega tekitavad. Kurb on ka see, et see sama inimene, kes sind anonüümselt sõimab, võib sinu kõrval su parimat sõpra teeselda. Hirmus on elada kahepalgeliste inimeste keskel, teadmata kes keegi päriselt on.
 Lähen neelan nüüd peavalutablette, sest mingi veresoon võis mu peas plahvatada.
 Thank you, come again.